RENEE MERISTE ⟩ Võimu hind: peegeldus sõjast ja kollektiivsest teadvusest

Renee Meriste, Ida-Virumaa juurtega Los Angelese Eesti seltsi president, ettevõtja ja õppejõud Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Tegelikkust ei saa enam varjata ega eirata.

Üle kuu aja on möödunud president Donald Trumpi ametisseastumisest, sündmusest, mis raputas läänemaailma sisimas. Mõne jaoks tähistas see kauaoodatud muutuste algust, teiste jaoks aga halvimate hirmude kehastust. Kuid olenemata meie erinevatest seisukohtadest on üks asi kindel: see on järgmise nelja aasta reaalsus. See on nüüd meie maailm ja sellega peame arvestama.

Maailm on olnud pinges, kuna president Trump ja tema tehnoloogia kompanjon Elon Musk jätkavad globaalse poliitika ja tööstusharude raputamist. Nende julged sammud tekitavad kindlasti nii kaost kui ka muutusi − miski võib pöörduda endiseks, midagi on aga pöördumatu. Kuna aeg lendab, peame valmistuma tagasilöökideks, mis võivad tulla liiga kiiresti, et neid heaks teha.

Oluline on tajuda, et Washingtoni juhtkond jääb ametisse järgmiseks neljaks aastaks ning et Venemaa on Eesti, Läti, Leedu, Ukraina ja mitmete teiste naaber edasi.

Üks Trumpi kõige kõnekamaid kampaanialubadusi oli Ukraina sõja lõpetamine. Tundub, et kokkulepe võib peagi sündida, kuid tulemus on veel ebakindel. Ülemaailmne reaktsioon Ameerika Ühendriikide muutuvale seisukohale on olnud kiire ja mitmekesine, eriti Euroopas, Ukrainas ja Balti riikides. Selle keskel on oluline tajuda, et Washingtoni juhtkond jääb ametisse järgmiseks neljaks aastaks ning et Venemaa on Eesti, Läti, Leedu, Ukraina ja mitmete teiste naaber edasi.

Viimastel nädalatel on toimunud arvukalt rahvusvahelisi kohtumisi, veebipõhiseid arutelusid ja telefonikõnesid, kus on esitatud samu keerulisi küsimusi. Olen mõnes vestluses osalenud ja mõned mõtted, mida nende vestluste käigus jagati, jäid silma. Ühes arutelus ütles üks silmapaistev Euroopa diplomaat otsekoheselt: "Inimesed on ikka nii rumalad." Teine hääl kordas: "Ameeriklased on nii rumalad." Veel üks kurtis: "Peaks olema piinlik olla ameeriklane." Sellised karmid hinnangud on muutunud tavaliseks, kuid tegelikkus on palju keerulisem kui süüstav sildistamine.

Ühel konkreetsel kohtumisel esitas üks Ameerika professor kainestava meeldetuletuse. Ta märkis, et kui Venemaa 2014. aasta veebruaris Krimmi okupeeris, ei näidanud ei Euroopa ega Ameerika Ühendriigid Ukrainale olulist toetust. Tegelikult jätkasid paljud Euroopa ja Ameerika ärimehed veel aastaid pärast seda sissetungi Venemaaga äritegevust, saades sageli kasu oma suhetest just selle riigiga, kes oli rahvusvahelist õigust rikkunud. Isegi tänapäeval jätkavad paljud Venemaalt rahateenimist, vaatamata kestvale konfliktile.

See reaalsus rõhutab üht kriitilist punkti: sõda on läbi ajaloo olnud sageli ajendatud võimust ja rahast. Paljude jaoks on sõda äri − võimalus kasvatada rikkust, müües konfliktipiirkondadesse kaupu, teenuseid ja relvi. See on jõhker reaalsus, mida avalikkus sageli ei märka või eirab, isegi kui see toidab sõjatuld. Ja ometi on inimesed kuidagi üllatunud, kui nad mõistavad, kui sügavalt on poliitika, äri ja sõjapidamine tegelikult omavahel seotud.

Kuid küsimus läheb kaugemale ilmsetest rahalistest stiimulitest. See räägib sügavamast moraalsest probleemist: mida oleme valmis heaolu, mugavuse ja edu nimel aktsepteerima? Kas oleme valmis avalikult toetama ideaale, nagu sõprus, vabadus ja võrdsus, kuid samas eraviisiliselt toidame just neid väärtusi õõnestavaid ahnuse ja egoismi süsteeme?

Ühes teises vestluses, mille tunnistaja olin, küsiti kelleltki, kas ta oleks valmis maha müüma oma Tesla auto, mis on otsekui tänapäeva rikkuse ja innovatsiooni sümbol. Vastus oli kõnekas: "Ei, meie peres on viis Teslat. Mulle see auto meeldib ja Elon Musk on muutunud. Ta väärib oma edu."

See küsimus ja vastus juhtisid tähelepanu karmile tõele: kuigi Musk võib olla muutunud, on tegelikkus see, et need, kes tema autosid ostavad − kes toetavad tema ettevõtmisi −, on samuti kaasosalised selles laiemas rikkuse ja võimu süsteemis, mida ta esindab. Üksikisiku keeldumine muuta oma mugavustaset, vaatamata kuulutatavatele väärtustele, oli kainestav meeldetuletus sellest, kui sügavalt satuvad isiklikud huvid sageli konflikti kollektiivse vastutusega.

Oleme ühiskonnas, mis ei mõõda edu selle järgi, kui hästi läheb kõige haavatavamatel meie seast, vaid kõige rikkama 0,001% kasumi järgi. Ometi ei seisne tõeline ühiskondlik tugevus mitte väheste võimu ja jõukuse kogunemises, vaid paljude − kõige vaesemate, haavatavamate ja tõrjutumate − paremas toimetulekus.

Ühiskonna edukust tuleks mõõta selle järgi, kuidas ta hoolitseb nende eest, kes on kõige madalamal, mitte nende eest, kes kõige kõrgemal. Ei saa jätkuvalt eirata kasvavat lõhet rikaste ja vaeste vahel ja teha nägu, et see ei mõjuta ühist tulevikku. Meie tegevus nii üksikisiku kui ka ühiskonnana määrab maailma käekäigu.

Mida siis homme teha? Kuidas mõelda ja olla?

Kui Ukraina sõda on lõppenud.

Jah, mina jäin ellu, aga paljud mitte. Kas elada edasi nagu enne ja naasta uue sõja juurde? Mis on elus peamine? Lõputut kasvu näitav graafik? Ostame rohkem, kasutame rohkem, las tehisaru võtab elu meilt üle, ärme enam ise mõtle ega räägi, küsime lihtsalt arvutilt, mida too soovitab. Las arvuti laulab ka lastele unelaulu, võtab vanemate töökohad ja las masinad teevad meie eest üldse kõike. Et ise ei tee enam üldse midagi, aga saada tahaks järjest rohkem. See ei ole kestlik.

Kuidas olla homme õnnelik ja terve? Kuidas muuta mõtteid ja tegusid, et sõda uuesti ei tuleks? Kuidas levitada armastuse ja üksteise toetamise sõnumit, et riigid ja rahvad ei peaks kogema sõda?

Arvatavasti on vastus meis endis. Iseendas peab olema see muutus, mida tahetakse ka maailmas näha.

Artikkel on kirjutatud eelmisel reedel enne Donald Trumpi ja Volodõmõr Zelenskõi kohtumist Valges majas.