/nginx/o/2025/03/03/16694253t1h6a50.jpg)
Ühe endise suhte osapoole soov asju lõputult selgeks, üle ja ümber rääkida ei õigusta endise elukaaslase või abikaasa eraelu pidevat häirimist, tema jälgimist ja jälitamist. Samamoodi ei õigusta katkematut tülitamist arvamus, et endine partner võlgneb inimesele midagi, näiteks raha.
Ahistav jälitamine on kuritegu ja ohvril on õigus kaitsele. Mitte keegi ei pea elama pidevas hirmus või olema pantvang omaenda kodus, sest ukse taga valvab ahistaja. Seda arvestades oleks 18. veebruaril Põhjarannikus ilmunud artikli "Pensionär pandi endise abikaasaga rääkimise eest vangi" kohasem pealkiri olnud "Mees võeti vastutusele endise abikaasa järjepideva ahistava jälitamise eest".
Möödunud nädalal ilmus Põhjarannikus lugu, mille pealkiri sedastas, et pensionär pandi endise abikaasaga rääkimise eest vangi. On kahetsusväärne, et pealkiri süstemaatilise ahistaja tegevust oma endise abikaasa elu häirimisel pisendas.
Villu sai 2024. aasta 29. novembril oma eksabikaasa elu pideva häirimise eest ahistava jälitamise paragrahvi alusel kohtulikult karistada. Viru maakohus määras Villule endise abikaasa suhtes kolmeaastase lähenemiskeelu, mille sisu Põhjaranniku artikkel põhjalikult avas. See ei olnud Villu esimene kuritegu.
Sama aasta augustis seadis prokuratuur Villule lähenemiskeelu, et kaitsta tema endise abikaasa eraelu ja tervist. Sellest hoolimata jätkas Villu ohvri elukohta ette teatamata ja lubamata ilmumist, raha nõudmist, isikliku elu kohta pärimist. Kui kannatanu temaga suhtlemisest keeldus, ilmus mees tema töökohta ja korraldas avalikes kohtades skandaale.
Oleme näinud juhtumeid, kus kannatanu kogu elukorraldus keerleb jälitajaga kokkupuute vältimise ümber.
Vähem kui kolm nädalat pärast esimest kohtuotsust ilmus Villu oma eksabikaasa ukse taha ega lahkunud sealt enne, kui politsei ta sealt ära viis. Enamasti oli Villu joobes ega soovinud aru saada, et tal pole enam õigust kannatanuga kokkupuuteid otsida. Villu käitumine ja ahistav jälitamine häirisid kannatanu eraelu ja rahu oluliselt.
Ahistav jälitamine on kuritegu, mis ei jäta enamasti füüsilisi jälgi. Vähemalt alguses. Sellise käitumise eesmärk on kannatanut hirmutada, alandada või tema elu oluliselt häirida. Kui algul tekitavad soovimatud sõnumid, kõned ja planeerimata külastused ärevust ja stressi, siis see võib kiiresti kasvada alaliseks hirmuks, et jälitaja ilmub taas ootamatult välja ning hakkab taas nõudmisi esitama.
Oleme näinud juhtumeid, kus kannatanu kogu elukorraldus keerleb jälitajaga kokkupuute vältimise ümber. Kannatanu tunneb, et ei saa enam vabalt liikuda ega oma igapäevaseid tegevusi jätkata. Vahetatakse töö- ja elukohti, mis tähendab tuttava eluviisiga hüvastijätmist: majanduslikke raskusi, tuttavast kogukonnast ja suhtlusringkonnast ilmajäämist, ebastabiilsust.
Olla ahistava jälitaja ohver on üksildane ja isoleeriv kogemus. Kannatanu võib tunda vajadust hoiduda enda sõprade ja perekonnaga suhtlemast, et end jälitaja eest paremini varjata. Nii kõikehõlmav tugivõrgustiku lagunemine võib viia tõsiste terviseprobleemideni nagu ärevus, depressioon, posttraumaatiline stressihäire ja unetus.
Kogemus näitab, et psühholoogiline vägivald võib ajas muutuda ning lõppeda ka füüsilise vägivalla, isegi tapmisega. Üks sellistest negatiivses mõttes kuulsamatest juhtumitest on Lasnamäe lillepoe müüja Irina tapmine.
Ka selles kaasuses ei suutnud üks pool leppida teise eitava vastusega. Ka seal käis mees ikka ja jälle naist tema töökoha juures luuramas, seal istumas ja ootamas, kuni ühel õhtul naine koju ei jõudnudki.
Erinevalt Villu eksabikaasast ei olnud lillepoes töötanud Irina enda ahistamisest politseile teada andnud. Me ei saa kindlalt väita, et see oleks aidanud ära hoida kõige hullema tagajärje. Samas saan kindlalt väita, et politsei ja prokuratuur saavad kannatanut aidata, kui ta oma murest teada annab.
Kui sa oled ahistava jälitamise ohver, siis otsi abi politseist (hädaabinumber 112) või ohvriabilt (ohvriabi kriisitelefon 116 006 töötab 24/7 eesti, vene ja inglise keeles).
/nginx/o/2025/03/03/16694246t1hb2f1.jpg)