Tänases lehes kirjutame, et Kohtla-Järve Maleva põhikooli kollektiiv protestib linnavõimu vastu, kuna pole nende tegevusega seoses kooliga rahul. Kooli on kolm aastat ilma etteheideteta juhtinud Eva Adamson, kes aga mingil imelikul põhjusel kannab siiani direktori asetäitja ametinimetust, kuigi sisuliselt on ta olnud direktor. Nüüd on läbikukkunuks tunnistatud kaks direktori konkurssi, kuid linn pole selgitanud, miks ei sobinud viimasel konkursil ükski teine kandidaat, kui võitja loobus. Miks ei valitud paremuselt teist tulemust näidanud kandidaati? Koolipere kahtlustab siin poliitilisi mänge ja ilmselgelt pole keegi linna poolt kollektiivile asju selgitanud.
Sama teemaga haakub ka Jõhvi kohtumaja sulgemisega seonduv. Tegelikult on aru saada, et sulgemise küsimus on juba kõrgel ministeeriumi koridorides ära otsustatud, ent keegi pole vaevunud sisuliselt põhjendama seda, miks just Jõhvi kohtumaja tuleks sulgeda. Ei töötajatele ega ka kohalikele omavalitsustele. Kuigi järgnenud reaktsioonidest on selge, et küsimus on oluline nii kohalikele võimudele kui ka elanikele. Ilmekas on seegi, et ka Viru maakohtu juhid on asunud sulgejate poolele ning läinud vastuollu oma töötajate arvamusega, et Jõhvi hoonet sulgeda ei tohiks. Vastupidi − just nendelt on tulnud initsiatiiv see maja kinni panna. Nii juhtub, kui asutuse juhtkond pole ise piirkonnaga kuidagi seotud ega suuda analüüsida selliste otsuste laiemat mõju piirkonnale.
On üha sümptomaatilisem, et võimu tasandil − olgu see siis kohalik või riigi − tehakse kohalikke inimesi puudutavaid otsuseid kogukondadega rääkimata. Varem või hiljem hakkab see aga andma tagasilööke, tekitades inimestes pettumust ja süvendades võimust võõrandumist.