Riiki peab Ida-Virumaale juurde viima, mitte seda sealt ära tooma

Riina Solman, riigikogu Ida-Virumaa toetusrühma liige, Isamaa aseesimees Foto: Konstantin Sednev / Scanpix

Kui mõnes majandussektoris on riigi sekkumist liiga palju, siis mõnes piirkonnas on riigi sekkumist jällegi liiga vähe. Demokraatliku läänemaailma ja agressiivse autokraatliku impeeriumi piiril asuv Ida-Virumaa vajab rohkem Eesti demokraatlike riigiinstitutsioonide kohalolu. Alustada tuleks Jõhvi kohtumaja säilitamisest.

Geograafilise asendi ja demograafiliste näitajate järgi on Ida-Viru maakonnal riigis kõige nõrgem positsioon. Kohalikel valimistel on võrdlemisi lai kandepind Kremli-meelsetel jõududel ja isegi piirkonna suurima linna võimukoalitsiooni juhtpoliitik rääkis avalikult tele-eetris, kuidas ta elab Eesti NSV seaduste järgi.

Putini Venemaa on viimase aja rahvusvaheliste sündmuste keerdkäikudest julgust juurde saanud ja koos sellega tunnevad kohalikud impeeriumi ihalejadki end kindlamalt. Justiits- ja digiministeeriumi otsus sulgeda Jõhvi kohtumaja paistab selle taustal kui Eesti riigi taganemine või evakueerumine Ida-Virumaalt. Kui on üks koht, kus võiks riigi kärpekäärid kasutamata jätta, siis see koht on Ida-Viru maakond.

Ida-Virumaal elavad eestlased ei saa niigi väga paljudes avalikes paikades loota, et nendega eesti keeles räägitakse. Riiklikes asutustes saavad. Mida rohkem neid on, seda rohkem kõneldakse ka eesti keelt. Ühe asutuse äraviimine võib avada värava uutele säästuideedele. Näiteks kas järgmisena võidakse hakata vähendama politseiuurijate, prokuröride, vanglaametnike arvu ja koomale tõmbama asutusi, mille igapäevane olemasolu ja ka nähtavus tänavapildis kõige paremini riigi kohalolu sümboliseerib?

Ida-Virumaale on tarvis riigiasutusi juurde viia ja neid seal ka hoida, mitte kinni panna ja ära tuua.

Tuleb ausalt tunnistada, et Ida-Viru kohalike omavalitsuste asjaajamiskultuur jääb ülejäänud Eesti piirkondade omale alla. Paraku on Ida-Viru otsustuskogud ise jõuetud olukorda muutma, sest sinna on valitud liiga palju neid, kes olukorda muuta ei soovigi. Omavalitsused on Ida-Virumaal jõuetud otsustuskogudesse valitud poliitikute ilmavaatelise sunnismaisuse tõttu. Sellist asja saabki parandada ainult riigi keskvõim.

Kohalikku asjaajamist saab riigi keskvõim paremuse poole suunata ainult siis, kui piirkonnas tugevalt kohal ollakse. Ida-Virumaale on tarvis riigiasutusi juurde viia ja neid seal ka hoida, mitte kinni panna ja ära tuua. Riigiasutustes töötavad inimesed ei sõltu kohaliku omavalitsuse sunnismaisusest, neil on võimalik edendada piirkonnas eestimeelsust ja eestikeelsust. Nad ei sõltu kuidagi kohaliku omavalitsuse hankemajandusest ja nende pereliikmete heaolu ei ole otseses sõltuvuses kohaliku omavalitsuse otsustest.

Mida vähem integreeritud on Ida-Viru rahvas, seda suurem on oht, et üleminek eestikeelsele haridusele võib selles piirkonnas seisma jääda. Lahendus on jätkata koolide riigistamist ja võtta kogu koolisüsteem omavalitsustelt üle, välja arvatud eranditega näiteks Alutaguse vallas, kus eestikeelset rahvast on rohkem ja üleminek seega lihtsam.

Suuremate Ida-Virumaa linnade vööndis, kuhu kuuluvad Narva, Sillamäe, Jõhvi ja Kohtla-Järve, tuleks koolisüsteem kindlasti riigistada nii põhi- kui ka keskhariduse tasemel. Muidu jääb keelele üleminek seisma ja keskkond selleks halveneb, sest piiri taga paiknev agressiivne Venemaa muutub oma mõjutusoperatsioonidega üha ülbemaks ja jultunumaks.

Sellises olukorras Ida-Viru omavalitsustele väga lootma jääda ei saa. Kohalikud poliitmängud − iga mõne kuu tagant vahetuv võim piirilinnas on hea näide − seda ei soosi. Ida-Virumaa aga vajab oma arenguks parimat.

Mida vähem Eesti riik Ida-Virumaal kohal on, seda enam mahajäetuna piirkonna elanik end tunneb. Selge on see, et selliseid meeleolusid armastab ära kasutada idapiiri taga asuv Vene võim, mille ülbus aina kasvab. Näiteks selle aasta jaanuaris andis Moskva Basmannõi rajoonikohus tagaselja välja Narva muuseumi direktori Maria Smorževskihh-Smirnova vahistamismääruse (Põhjarannik, 20.01.2025).

Jõhvi kohtumaja sulgemise plaan on jälle üks oluline näide, mis tugevdab mahajäetuse narratiivi. Eestile oleks vaja rohkem, mitte vähem riigipalgalisi tublisid Maria Smorževskihh-Smirnovasid, kes Narvas ja mujal Ida-Virumaal Eesti asja ajavad. Neid ei tohi jätta üksi.

Vahistamismäärus peaks olema äratuskell kõigile Eesti poliitikutele, kes tahavad Ida-Virumaalt Eesti riigiasutusi minema kolida. Neil võib-olla ei pruugi selle piirkonna jaoks aega olla ja kellegi hinnangul ka ressurssi jätkuda, aga Vene võimul on seda piisavalt. Miks nad muidu võtsid vaevaks hakata lavastama ühe naaberriigi muuseumijuhi vastu kriminaalkaasust? Mida vähem on Ida-Virumaal Eesti riiki, seda rohkem hakkavad seal hargnema Vene riigi kombitsad.

Riigijuhtidel tasub sedagi meeles pidada, et Ida-Virumaal asub palju tööstust ja maavarasid. Lääne maailmas on taaskäivitumas tööstuslik pööre, mis võiks Ida-Virumaa riigile strateegiliselt palju olulisemaks muuta, kui seda praegu arvatakse olevat. Magnetitehase avamine on selle kohta üks hea näide.

Erinevate madalapalgaliste töökohtade loomine Putini muinasjutte uskuvates inimestes Eesti riigi vastu lojaalsust kindlasti ei kasvata. Oma tööstusliku potentsiaali tõttu võiks see piirkond olla tulevikus Eesti jõukamaid ja arenenumaid. Aga murrangute saavutamiseks peavad piirkonna avalikud asutused kuuluma rohkem keskvõimu kontrolli alla. Riiki peab Ida-Virumaale juurde viima, mitte seda sealt ära tooma.