Narva jaamad ristteel

Eesti Energia, aga selle kaudu ka kogu riik, on oma tuleviku energeetiliste valikute tegemise teekonnal jõudnud tähtsale ristteele nagu muinasjutus.

Pöörad ühele poole, saad juurde veel ühe elektrijaama, olemata samas kindel, kas selle rajamiseks kulutatud raha on võimalik ka tagasi teenida. Ehitad 300megavatise moodsa jaama ligikaudu poole miljardi euro eest valmis, aga ta jääb suure osa ajast jõude seisma, sest seal toodetud elektri hind pole avatud turul konkurentsivõimeline.

Kui liigud teises suunas ja jätad jaama ehitamata, hoiad kokku küll raha, kuid jätad üles küsimärgi, kas elektrit hakkab kümne aasta pärast piisama ka tippkoormuse perioodidel ning kui seda defitsiidi tingimustes ka õnnestub naabritelt importida, siis kui kõrgeks kujuneb selle hind tarbijatele. Lisaks veel energeetilise julgeoleku teema ja sõltuvus naabritest, kes ei pruugi kõige sõbralikumad olla.

Kumbki variant ei paista liialt ahvatlev, aga ometigi tuleb selle aasta keskpaigaks otsus teha. Milline neist valikutest tulevikus halvemaks kujuneb, teab vaevalt ka Igor Mang.

Üks suur tundmatu, mis otsustamise keerukaks teeb on, milliseks kujuneb edaspidi Euroopa kliima- ja keskkonnapoliitika. Kas see muutub praegusest veelgi karmimaks või hoopis leebemaks? Kui maailma suurematest majandustest Euroopa üksinda sama innukalt kui praegu kasvuhoonegaaside püüdmist jätkab, siis riskib ta oma globaalse konkurentsivõime nõrgestamisega? Pihtapanemise ja eksimise tõenäosus on suhtes 50:50.