Hinnalised tugijõud

Kui Põhjarannik kirjutas, et Mäetaguse koolipere täienes seitsme uue töötaja võrra, tunnistas Järvamaalt Ida-Virumaale tööle tulnud psühholoog, et see väike maakool ahvatles võimalustega, mida keskmisel Eesti koolil pole võimalik pakkuda.

Nimelt kuulub seal kooli tugispetsialistide meeskonda kolm eripedagoogi, kaks sotsiaalpedagoogi, kaks logopeedi ja psühholoog. Nii suurearvulisi tugijõude pole tõenäoliselt üheski teises Ida-Viru ega terve Eesti tavakoolis. On koole, kus pole neist ühtegi.

Suurte erisuste põhjuseks on asjaolu, et tugispetsialistidele makstakse palka omavalitsuste kukrust, mitte riigi rahakotist nagu õpetajatele. Ja kui üksikud jõukad omavalitsused välja arvata, jätkub enamikul raha vaid hädapäraseks. Praxise uuringu järgi on isegi psühholoog ametis vähemas kui kolmandikus tavakoolidest. Mida siis veel rääkida teistest spetsialistidest.

Pole kahtlust, et nõustamisteenuse hea kättesaadavus võimaldab probleeme kiirelt märgata ja neile reageerida. Suures plaanis hoiab see ära õpilaste koolist väljalangemist ja vähendab koolikiusamist.

Kuni Eesti omavalitsused saavad rikkamaks, aitavad lünki täita õppenõustamiskeskused. Sel aastal panustab riik keskustesse kaks korda rohkem raha kui mullu. Loomulikult leiaksid koolis päevast päeva töötavad spetsialistid lastele, õpetajatele ja vanematele rohkem aega. Aga vahel on kasu ka kõrvalpilgust: objektiivse ja kooliga mitteseotud spetsialisti nõuandeid kuulatakse isegi rohkem.