Põlevkivipiruka jagamine

Riigikontrolör Alar Karis tõi aastaaruandes muu hulgas esile taas ka põlevkivi maksustamise teema.

Põlevkivi kasutamisega on seotud suured investeeringud, mille tasuvusaeg on pikk. Keerukas on selliseid vastutusrikkaid otsuseid teha, kui omaniku ehk Eesti riigi meeleolud maavara kasutamises on heitlikud.

Ühelt poolt on levinud hoiak, et põlevkivi tuleks kasutada säästlikult ja nii vähe kui võimalik, et seda jätkuks tulevastele põlvedele. Aegadeks, mil teda õpitakse kasutama nutikamalt kui elektrijaamade kütuse ja õli tootmise toorainena.

Samal ajal levib ka seisukoht, et üha rohkem karmistuvate Euroopa keskkonnanõuete ja uute tehnoloogiate tõttu võib põlevkivi väärtus juba paarikümne aasta pärast osutuda nullilähedaseks. Seepärast on mõttekam just praegu pöörata teda rahaks, nii palju kui annab.

Mõlema variandi puhul jääb õhku küsimus, kas see tulu, mis põlevkiviärist praegu sünnib, jaguneb ühiskonnas õiglaselt? Kas riik peaks lisamaksude näol haarama endale suurema tüki? Kui suur osa põlevkivituludest peaks jääma Ida-Virumaale, kus toimub selle maavara kaevandamine ja töötlemine ning kus avalduvad kõige tugevamini ka sellega seotud keskkonna- ja sotsiaalmajanduslikud mõjud?

Ida-Viru omavalitsusliidu tellitud uuringus leidis kinnitust, et suurem osa põlevkivi kaevandamisega seotud keskkonnatasudest läheb maakonnast välja. Milline plaan on selleks, et raha rohkem siia jääks, ning mida selle rahaga peale hakata, seda pole uuringu tellija seni suutnud kokku leppida ja sõnastada.