Küünilisuse musternäidis

Tänasel istungil kavatseb Kohtla-Järve volikogu teha otsuse, mis sunnib lastevanemaid uuest aastast maksma lasteaedade osalustasu senisest 53 protsenti rohkem.

Kuigi linnavõimud põhjendavad järsku tõusu sellega, et neli aastat pole see tasumäär tõusnud, on see vildakas põhjendus. Nelja viimase aasta inflatsioon pole kindlasti Eestis olnud 53 protsenti, vaid oluliselt vähem. Samuti ei ole viimase nelja aastaga 53 protsenti tõusnud ei alampalk ega keskmine palk.

Tõsi, märkimisväärselt tõusevad uuest aastast lastetoetused. Seda küünilisem on aga Kohtla-Järve linnavõimude käitumine, kui sellest lastega peredele pisut kergemaks toimetulekuks mõeldud rahast haugatakse oma tükk lõrisedes endale. Justkui mõni katusepakkuja, kes  1990. aastate alguses käisid käivet kasvatanud ettevõtjatelt  oma osa välja pressimas.

Silmakirjalik on selline käitumine ka seetõttu, et säärased otsused, mis üldsuse seas poolehoidu ei kasvata, sätitakse ajale, mil järgmiste kohalike valimisteni on veel kolm aastat aega. Seda tehakse külma arvestusega, et ehk kolme aasta pärast toimunut enam ei mäletata ja siis saab taas vastu rinda taguda ja rääkida, kuivõrd hoolitsevad on linnavõimud − mitu aastat pole lasteaiatasud tõusnud.

Kohtla-Järve volikogul on täna võimalus näidata, kas nende sees on midagigi selgroolaadset või on nad jätkuvalt vaid linna valitsejate  hüpiknukud.