Eduard Odinets: kes aitaks Kohtla-Järve teise klassi tüdrukut?

Eduard Odinets, riigikogu liige, SDE Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Eesti koolid töötavad juba teist õppeaastat kriisitingimustes, mis on ilmselgelt jätnud tugeva jälje kogu haridusmaastikule.

Distantsõppe tulemusena on õpilased keskmiselt 0,6 õppeaastat maha jäänud ja nende vaimne seisund halvenenud ning õpiraskustega laste arv on mitmekordistunud. Ligi 30 protsenti õpilastest leiab, et nad ei saa kaugõppega hakkama. Kõik see kasvatab ühiskonnas hariduslikku ebavõrdsust, mõjutab tuhandete noorte isiklikku arengut ja tulevasi valikuid.

Reaalselt töötavat ja enamikule õpilastest sobivat plaani distantsõppega seotud probleemide lahendamiseks haridusministeeriumil ei ole.

Toon näiteks ühe kaheksa-aastase tüdruku Kohtla-Järvelt, teise klassi lapse, kes õpib eesti õppekeelega koolis, kuid kelle kodune keel on vene keel. Suurem osa tema koolielust on möödunud pandeemia ja distantsõppe tingimustes. Seda võõras keeles ja täiesti uues keskkonnas.

Väike laps on pidanud kõiki teadmisi omandama kaugõppe teel. Aga kas ta on ka omandanud? Kui mitu korda selle aja jooksul on ta ise või tema õpetaja olnud lähikontaktsena kodus? Kui kaua oli õpetaja haige? Kui mitu korda viidi tema kool või klass distantsõppele kas kooli, kohaliku omavalitsuse või siis valitsuse otsusel? Neid päevi ei ole võimalik kokku lugeda.

Mis sai lapse õppimisest siis, kui kogu tema pere pidi koroonaga koju jääma? Ida-Virumaa jaoks tüüpiliselt oskavad tema vanemad eesti keelt ebapiisavalt ega suuda last aidata nii palju, kui nad sooviksid. Lisaks on meil küll ja küll peresid, kus vanemad eesti keelt üldse ei valda.

Kõnealuses perekonnas peavad uue materjali kõigepealt omandama ema-isa, kes siis üritavad seda hiljem oma lapsele selgeks teha. Kui palju suudab laps sellistes oludes reaalselt õppida ja mis tal õppimata jääb? Võib ainult ette kujutada nii selle konkreetse pere kui Ida-Virumaa keskmise pere hakkamasaamise võimet võrreldes keskmise Eesti lapse ja perega.

Sotsiaaldemokraadid esitasid hiljuti riigikogus haridus- ja teadusminister Liina Kersnale arupärimise, et mõista, milline on ministeeriumi tegevuskava kriisiajal süveneva haridusliku lõhe vähendamiseks. Minister oli 8. märtsil parlamendi ees aru andmas, aga paraku näitasid tema vastused, et puudub plaan, mis enamiku muredest lahendaks.

Millest minister siis rääkis? Ta rääkis võimalusest osaleda Tartu ülikooli teaduskoolis, minna suvel mõne õppeaine laagrisse, vajadusest viia läbi tasemetöid, mis aitavat lastel lüngad selgeks teha. Ta pakkus abi eksamiteks ettevalmistamise ja kutsevaliku vallas ning käis välja digitunnid ja digidiagnostika.

Kas ükski nendest meetmetest sobib ülalkirjeldatud teise klassi lapsele? Ei usu. Mis meie lapsele siis sobiks? Ehk ministri pakutud Rajaleidja e-nõustaja. Aga kas tõesti peavad asjad minema nii kaugele, et laps vajab nõustajaid?

Lapse õpetajale oleksid ilmselt abiks nii õpetajate psühholoogiline tugiliin kui asendus- ja tudengitest õpetajad, millest minister samuti rääkis. Aga kas nad ikka jõuavad igasse kooli? Lisaks avaldas ta lootust, et võib-olla õnnestub 2022. aastal tõsta õpetajate palkasid. Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et peale palgatõusu vajavad õpetajad ka lisatasu viimase koroona-aasta eest.

Veel lubas minister lastekaitse liidule rahalist toetust lastele arvutite soetamiseks. Loodetavasti jõuab neid piisavas koguses ka Ida-Virumaale, sest ainuüksi Kohtla-Järvel vajab arvutit ligi 200 õpilast.

Mida kauem minister kõneles, seda vähem tundusid haridusministeeriumi pakutavad meetmed kohased tavalisele teises klassis õppivale kaheksa-aastasele lapsele. Ja seda rohkem süvenes veendumus, et reaalselt töötavat ja enamikule õpilastest sobivat plaani ei ole, millest on väga kahju.

Koolid on taas kaugõppel, mis süvendab veelgi hariduslikku kihistumist. Kaalul on terve põlvkonna haridustee ja tulevik. Probleemide leevendamiseks on vaja riigi jõulist ja kiiret sekkumist koos kindla plaani ja muidugi ka lisarahaga. 

Vaata videot Eduad Odinetsi kõnest riigikogus siit.