/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Seni on Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson Euroopa Liidu viimaste aastate energiapoliitika kaitseks kasutanud argumenti, et see on võimaldanud tarbijatel saada odavamat elektrit. Olgugi, et Eestis on kodumaine elekter selle tulemusel turult tõrjutud ja maksame elektri eest nüüd põhiliselt välismaa tootjatele.
Eelmisel aastal olid tõesti nii Baltimaades kui Põhjamaades elektrihinnad tavapärasest odavamad. Aga see oli ka erakordne aasta. Hüdrojaamades olid rekordiliselt suured veevarud, samal ajal vähenes koroonakriisi tõttu energiaturul nõudmine.
Sel suvel on olukord hoopis teine. Elektri hind püsib juba mitmeid kuid suurema osa ajast 100 euro lähedal megavatt-tunni kohta, see on üle kahe korra rohkem kui aasta tagasi. Eratarbijad peavad tasuma suuremaid elektriarveid, aga ka muude teenuste ja kaupade eest, sest kallinev elekter annab hoogu üldisele hinnatõusule. Palju energiat vajavatel tööstusettevõtetel, kes müüavad oma toodangut üle maailma, on aga üha keerulisem globaalses konkurentsis püsida.
Professor Alar Konist küsis kevadel riigikogus, mis oleks Euroopas asenduseks olukorrale, kus Euroopa oma poliitika paneb siinsed fosiilseid kütuseid kasutavad elektrijaamad kinni. Saksamaa on öelnud, et asenduskütuseks, niikaua kui häid lahendusi ei ole välja mõeldud, on gaas. See tähendab, et Euroopa hakkab sõltuma üha enam Venemaast. Süsi asendub järjest rohkem gaasiga, mis suuremas osas tuleb ju Venemaalt.
Naiivne oleks arvata, et gaasi tarnijad seda Euroopa Liidu energiapoliitiliste otsustega põhjustatud olukorda ära ei kasuta. Kui gaasi nõudlus suureneb, kasvab ka hind. Eestis tõusebki 1. septembrist gaasi hind eratarbijatele keskmiselt 51 protsenti.
Euroopa energiapoliitika tulemus: paneme oma energiatootmise kinni, suurendame tööpuudust, nõrgestame oma majandust, impordime üha enam gaasi mitte kõige sõbralikumalt naabrilt ja maksame selle kõige eest tunduvalt rohkem. Kellele ja mil moel selline energiapoliitika kasulik on?