MARK GERASSIMENKO ⟩ Toiduainete käibemaksu peab vähendama

Mark Gerassimenko, Sotsiaaldemokraatlik Erakond Foto: Erakogu

Eesti miinimumpalk on tõusnud üheks kõrgemaks Ida-Euroopas. Paraku avaldab ostujõule negatiivset mõju toidu kõrge hinnatase, mis vähemalt osaliselt on tingitud kõrgest käibemaksust.

Kui teise pensionisambaga liitunud miinimumpalga teenija saab jaanuari töötasu kätte, laekub tema arvelduskontole 810 eurot ja 8 senti. Võrdluseks: Leedus saab miinimumpalga teenija alates jaanuarist 777 eurot ja Lätis kõigest 623 eurot kätte.

Esikoht kuulub Ida-Euroopas sloveenidest miinimumpalga saajatele, kelle 1253eurone brutopalk muutub pärast otseste maksude tasumist 902euroseks palgaks. Teist kohta jagavad omavahel Eesti ja Poola − sealsete miinimumpalga teenijate 3511-zlotine netopalk võrdub sõltuvalt vahetuskursi kõikumisest 800-820 euroga.

Tõusev alampalk ei pruugi tuua inimestele palju leevendust, kui ostuvõimet kahjustab kõrge hinnatase.

Põhjus, miks Eesti miinimumpalga saaja netopalk jagab väärikat teist kohta Ida-Euroopas, peitub kahes asjaolus.

Esiteks on Eesti miinimumpalk brutosummana tõusnud viimase kolme aastaga 35 protsendi võrra. Kui veel 2022. aastal oli Eesti miinimumpalk kõigest 654 eurot kuus, siis nüüdseks on see 886 eurot kuus. Tuleb mainida, et just 2022. aasta sügisel võttis Euroopa Parlament vastu miinimumpalga direktiivi, mille keskne soovitus on miinimumpalga tõstmine järk-järgult 50 protsendini keskmisest palgast.

Sellekohase kokkuleppeni jõudsid Eestis ka valitsus, ametiühingud ja tööandjad 2023. aasta maikuus, kusjuures miinimumpalga kiire tõstmise vajadust rõhutasid eriti aktiivselt ametiühingud ja erakondadest sotsiaaldemokraadid.

Teiseks tõusis 2023. aasta alguses tulumaksuvaba miinimum 500 eurolt 654 eurole kuus. Tänu sellele otsusele langes Eesti madalapalgaliste tulumaksukoormus Euroopa Liidus (EL) tagantpoolt teiseks Hispaania järel: töötaja, kes teenis 2023. aastal 50 protsenti Eesti keskmisest palgast, pidi maksma tulumaksuna ainult 6,74 protsenti oma brutopalgast. Tegelik efektiivne maksumäär oli oluliselt madalam kui nominaalne maksumäär just tänu kõrgele tulumaksuvabale miinimumile.

Kindlasti tasub võimulolijatel kaaluda ka edasist tulumaksuvaba miinimumi tõusu, et tõusva brutopalga tingimustes ei tõuseks ülemäära madalapalgaliste tegelik tulumaksukoormus. Positiivse külje pealt saab välja tuua, et juba vähem kui aasta pärast ehk jaanuaris 2026 tõuseb tulumaksuvaba miinimum 700 eurole, kuid kindlasti ei tohi sellel peatuda.

Paraku ei pruugi tõusev alampalk tuua inimestele palju leevendust, kui ostuvõimet kahjustab kõrge hinnatase. 2023. aasta seisuga moodustas Eesti hinnatase 100,9 protsenti ELi keskmisest ning toidu hinnataseme näitaja kerkis Eestis koguni 107,1 protsendi tasemele ELi keskmisest.

Peale Eesti olid toiduhinnad ELi keskmisest kõrgemad Ida-Euroopa riikidest ainult Lätis, Leedus ja Horvaatias.

Märkimisväärne on asjaolu, et nii Eestis kui ka Leedus rakendub kogu toidule üldine käibemaksumäär (vastavalt 22 ja 21 protsenti) ning Lätiski tuleb üldisest 21protsendisest maksumäärast tasuda toiduainete eest vähem (12 protsenti) ainult osa juur- ja puuviljade ning marjade puhul.

Poolas kehtib tavalise käibemaksumäära (23 protsenti) asemel enamikule toiduainetele ainult viieprotsendine käibemaksumäär. Ka Soomes, mida peetakse üldjuhul kõrgete maksudega riigiks, tuleb toiduainete eest maksta 14 protsenti käibemaksu, kuigi üldine käibemaksumäär on meie põhjanaabritel lausa 25,5 protsenti. Teisisõnu võtab isegi Soomes riik toidu pealt vähem käibemaksu kui Eestis.

Loetletud põhjustel pole üllatav, et 2020. aasta seisuga kuulus viiendiku kõige vaesemate Eesti majapidamiste brutosissetulekutest tervelt 13,7 protsenti käibemaksu tasumisele − ainult neljas ELi riigis oli see näitaja kõrgem.

Üldiselt mõjutab käibemaks kõikides ELi riikides enim just kõige vaesemaid, sest just nendel moodustavad sundkulud suurima osa nende sissetulekutest. See-eest ettevõtete tulumaksu, varamaksude ja astmelise tulumaksu koorem lasub eelkõige jõukamate majapidamiste õlul.

Seetõttu, kui poliitikutel oleks soovi parandada madalapalgaliste ja vähekindlustatute toimetulekut, siis lisaks miinimumpalga tõstmisele tasuks neil mõelda ka toidu käibemaksu langetamisele. Seda ideed esitles mõni nädal tagasi regionaalminister Piret Hartman (SDE), lubades seda oma ministeeriumis analüüsida.

Küll tuleb tõdeda, et käibemaksu langetamine kogu toidule pole riigieelarve vaatevinklist odav ettevõtmine, mistõttu tuleb riigil kas alustada valitud kaubagruppidest, nagu tehti Lätis, või otsida juba praegu toidu käibemaksu langetamisele katteallikaid.

Sotsiaaldemokraadina ei näeks ma mingit probleemi selles, kui toidu käibemaksu langetamise elluviimise nimel paluks riik kasumlikel ettevõtetel tasuda juba kavandatust veelgi kõrgemat ettevõtete tulumaksu kogu kasumilt ning kõrgema palga teenijatel maksta kõrgemat tulumaksumäära.

Loodetavasti peetakse nende valikute üle lähikuudel ja -aastatel ausat debatti: kas on ikka mõistlik jääda üheks neist vähestest ELi riikidest, kus pole astmelist tulumaksu, kuigi selle kehtestamine tekitaks riigieelarvesse ruumi toidu käibemaksu osaliseks langetamiseks?