ANVAR SAMOST ⟩ Energiakriis: toetused ning kiired ja pikaajalised lahendused

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Kolm kuud kestnud kaootiline poliitiline tegevus energiahindade šoki vastu abi leidmiseks näib olevat jõudnud lahendusteni või lausa edukalt lõpule. Päriselt oleme muidugi lahendustest kaugel ning ka pinged ühiskonnas pole kaugeltki maandatud, vaid kõigest edasi lükatud.

Juba algaval nädalal saavad kõik elektri-, gaasi- ja kaugkütteteenuse tarbijad uued arved, mis võivad paljudele tuua väikese kergenduse, kuid endiselt kedagi õnnelikuks ei tee. Heal juhul on mitmekordse hinnatõusu pealt kõige järsem nurk maha lõigatud. Kaugküttearvetel sedagi mitte. Äritarbijatele ei jaksa maksumaksja kodutarbijatega võrreldavat leevendust pakkuda.

Poliitikud on juba öelnud ning ütlevad alles jäänud talvekuudel veel palju kordi, et juba rakendatud meetmed on väga kallid ja sellistena parim, mida korraldada annab. Kindlasti on neil õigus. Kas ehk oli üldse viga teha üksteise järel kaks erisugust energia hinna tõusude leevendamise lahendust?

Vähim, mida selles olukorras järgmisele kolmele talvele vaadates teha saab, on CO2 hinnale lae seadmine. Vähemalt sõnades on seda taotlema asunud ka Eesti valitsus ning liitlasi võib Euroopa Liidus kevadeks koguneda piisavalt.

Näib siiski, et kaks hinnatõusude sabas joostes tehtud abipaketti teineteist heas mõttes täiendavad. Lihtsalt toimetulekutoetuste laiendamine või hinnalae mudel üksi oleksid olulise osa löögi alla sattunud eratarbijatest tähelepanuta jätnud.

Kõik see on aga tõepoolest väga kallis ja sellisena ei saa aastast aastasse korduma jääda.

Peaminister Kaja Kallas on juba õnneks viidanud, et kiirete meetmete kõrval on vaja astuda samme, mis adresseeriksid piltlikult öeldes kolme järgmist talve ja ka neile järgnevat 30 talve. Teisisõnu tuleb tegelda praeguse hinnašoki põhjuste ja edasiste hinnašokkide vältimisega.

Hinnašoki põhjusena on selle eest vähemal või enamal määral vastutavad Eesti ja Euroopa ametnikud ja poliitikud püüdnud näidata maagaasi järsku hinnatõusu, mis esiteks olevat nagu olnud ootamatu ning teiseks tulenevat meist sõltumatutest globaalsetest teguritest. See on paraku võrreldav väitega, nagu oleks külm talv saabunud, kuna lumi sadas maha.

Maagaasi hinna on nii maailmas kui eriti Euroopas lubanud tootjatel üles viia viimaste aastakümnete jooksul arenenud riikides aetud kliima- ja sellega lahutamatult seotud energiapoliitika. Kuna ainus järjepidev eesmärk on süsinikuheite vähendamine ning selle poole minnes rajatakse ja doteeritakse mittejuhitavaid tootmisvõimsusi, juhitavaid võimsusi tuleb aga kinni panna heitekvoodi hinna kiirenevas tempos tõstmise tõttu, siis olid nii elektriturul pakkumiskriisi tulek kui ka maagaasi kui kõige väiksema süsinikuheitega fossiilse kütuse nõudluse kasv ennustatavad juba kümne aasta eest.

Energeetikas on alati investeeringuid planeeritud mitmekümneks aastaks, need on väga kapitalimahukad ja seega tundlikud ootamatute hinnakõikumiste suhtes. Lisame siia Saksamaa ja veel mitme Euroopa riigi sõgedad poliitilised valikud tuumajaamade ennetähtaegseks sulgemiseks. Lisame Venemaa üle 50 aasta kestnud strateegia Lääne-Euroopa energiasõltuvuse suurendamiseks, mis on üle elanud riigikordade ja -piiride muutumised ning 21. sajandi teisel kümnendil Kremlile reaalseid tulemusi andma hakanud.

Vähim, mida selles olukorras järgmisele kolmele talvele vaadates teha saab, on CO2 hinnale lae seadmine. Vähemalt sõnades on seda taotlema asunud ka Eesti valitsus ning liitlasi võib Euroopa Liidus kevadeks koguneda piisavalt.

Päris pikas vaates tuleb leida võimalus uute, juhitavate elektri tootmisvõimsuste rajamiseks. Eesti peab olema võimeline tuulevaiksel jaanuaripäeval oma elektritarbimise tippkoormuse iseseisvalt ära katma. See võib lühikeses perspektiivis tunduda raha matmisena, aga pikas perspektiivis annab paremini ennustatava elektri hinna läbi kindlasti majanduse konkurentsivõimele tuge ja on väga oluline julgeoleku aspektist.

Loomulikult oleks hea, kui uusi tootmisvõimsusi rajaksid ka Läti ja Leedu, aga olgem ausad, loota selle peale ei ole mõtet. Pigem võiks Eesti 10 või 20 aasta pärast olla teistesse Balti riikidesse peamine elektri eksportija.

Need on paraku eesmärgid, mis erinevalt kolmeks kuuks elektri ja gaasi kallinemise hüvitamisest nõuavad poliitikutelt järjekindlat tegutsemist ilma koheste "preemiateta". Lootust siiski on, sest Eesti on erinevalt paljudest Euroopa riikidest oma energiamajanduses vähemalt paar ebamugavat, aga tulevikku suunatud otsust ka juba teinud.