JUHTKIRI ⟩ Kes tiriks tekiotsa ka Ida-Viru poole?

Põlevkivitööstus toidab riigikassast tugevamini kui kunagi varem. Foto: Dado Ruvic

Põlevkivitööstus toob sel aastal riigikassasse rohkem raha kui kunagi varem. Seda hoolimata sellest, et maa seest välja toodava pruuni kulla hulk on umbes poole väiksem kui veel neli-viis aastat tagasi.

Sajad miljonid tulevad eelkõige CO2 kvootide hinnatõusust, mille eest makstav raha läheb riigieelarvesse. Aga märksa rohkem raha tuleb ka põlevkivi kaevandmise eest, sest ressursitasu määr on seotud nafta ja kütteõli hinnaga maailmaturul ning see on teatavasti kallis.

Küsimus on, kui palju sellest rahast Ida-Virumaale tuleb. Üldine põhimõte ja ka loogika peaks olema ju selles, et keskkonnamaksudest laekunud suuremat osa rahast kulutatakse selles piirkonnas, kus see kahju on tekkinud, ehk Eesti puhul Ida-Virumaal. Tegelikkus aga selline ei ole.

Loomulikult pole põlevkivi Ida-Virumaa omand, vaid Eesti rahvuslik rikkus ja selle kasutamisest peab kasu saama kogu riik. Aga samas peaks selle kaevandamise ja kasutamisega kaasnevate mõjude leevendamiseks keskkonnamaksudest senisest märksa suurem osa jääma selle piirkonna elukeskkonna probleemide lahendamiseks.

Iga piirkonna poliitikud võitlevad riigikassa tulude jagamisel oma kandi huvide eest. Kuidas on sellega hakkama saanud ja silma paistnud seni Ida-Virumaalt riigikogusse neli aastat tagasi valitud poliitikud? Keskerakondlane Martin Repinski on tuntud oma seltskonnaelu skandaalidega, Mihhail Stalnuhhin Eesti võimude fašistiks sõimamisega. Reformierakondlane Eerik-Niiles Kross teeb asjatundlikke julgeoleku kommentaare, ent Ida-Viru teemadega pole ta peaaegu üldse silma jäänud. Samamoodi ka EKRE liige Riho Breivel.

Eelolevate riigikogu valimiste eel tasuks mõelda, kes oleksid Ida-Viru eestkõnelejad.