PAVEL PROKOPENKO ⟩ Idavirukad, miks te valimas ei käi?

Pavel Prokopenko, suhtekorraldaja ja riigiteadlane Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Esmaspäeval algas riigikogu valimiste e- ja eelhääletamine. E-hääletamine muutub aina populaarsemaks ja lööb järjekordseid rekordeid. Aga ajal, kui kõigi teiste maakondade valimisosalus on eelmise riigikogu valimiste osalusest tunduvalt kõrgem, on Ida-Viru ainus maakond, kus valimisaktiivsus jääb eelmistele riigikogu valimistele alla.

Ida-Virumaa valimisaktiivsus on Eesti keskmisest ligemale kaks korda madalam! Sõbrad, kaasmaalased, idavirukad − mis toimub? Kui valimisaktiivsus jääb lõpuks alla 40 protsendi, siis see näitab, et enamikul valimisõigusega Ida-Virumaal elavatest kodanikest on lihtsalt ükskõik, mis riigis toimub ja kes seda juhivad.

Aga pärast valimisi hakkavad paljud neist sotsiaalmeedias ohkima, et Ida-Virumaa on keskvõimu poolt unustatud. Kui madala valimisaktiivsuse tõttu pääsevad parlamenti järjekordsed maakonnast vähe hoolivad saadikud, pole meil, idavirulastel, moraalset õigus ohkida, miks keegi jälle Ida-Viru eest riigikogu tasandil ei seisa. Me ise laseme käest võimaluse Ida-Virumaa käekäiku mõjutada.

Kui madala valimisaktiivsuse tõttu pääsevad parlamenti järjekordsed maakonnast vähe hoolivad saadikud, pole meil, idavirulastel, moraalset õigus ohkida, miks keegi jälle Ida-Viru eest riigikogu tasandil ei seisa.

Paraku oleme viimase aasta jooksul näinud seni varjus olnud radikaalide ja kremlimeelsete isikute tõusu. Nende figuuride tõusu, kes taotlevad konfliktipõhist populaarsust, kasutavad ühiskondlikke pingeid enda kasuks ära, tahavad meie elanikkonna ära petta ja selle kaudu hakata nii maakonda kui ka riiki seestpoolt õõnestama.

Paraku on valimistega nii, et madala valimisaktiivsuse puhul võidabki see radikaalsem pool. Kõige mobiliseeritum valija on vihane, äärmuslik ja lojaalne. Tema juba valimistel passijaks ei jää.

Kui meie kogukond ei suuda jalgu kõhu alt välja võtta ning valima minna, siis kasvab ka iga kremlimeelse valija hääle väärtus. Nii klišeelik kui see ka ei oleks, aga kui ei vali sina, siis valitakse sinu eest ära.

Omaette lugu on valimistel peibutuspartidega. Mäletame ju väga hästi, kuidas eelmistel valimistel pääses riigikokku reformierakondlane Eerik-Niiles Kross, kuid pärast mandaadi saamist ununes tal seos Ida-Virumaaga kuidagi üldse ära. See võib ka olla üks põhjus, miks valija võib valimistes või parlamendis pettunud olla.

Kuid peibutuspartide kõrval on nimekirjas veel kümneid kandidaate, kes seisavad hinge ja südamega Ida-Virumaa eest. Sestap on minu lühike ja lihtne soovitus kõhklevale valijale: vali riigikogusse meie maakonna inimene!

Eesti valimissüsteem järgi tuleb maakonnast mandaadi saamiseks ühel nimekirjal koguda 75 protsenti ühe tervikmandaadi häältest (selle suurus selgub Ida-Virumaal, kui jagada ringkonnas antud kõigi häälte arv kuuega ehk ringkonna mandaatide arvuga).

Kui nüüd ükskõik milline erakond saab alla 75 protsendi ühest tervikmandaadist, lähevad kõik need hääled kompensatsioonimandaadiks. Võib juhtuda, et isegi kaks või kolm erakonda jäävad napilt selle piiri alla. Sel juhul lähevad need hääled inimesele, kes asub erakonna üldnimekirjas kõrgel kohal ega pruugi üldsegi Ida-Virumaal kandideerida. See aga tähendab, et meie maakonna esindatus parlamendis kahaneb veelgi.

Ida-Virumaal on tavaliselt kõrgema valimisaktiivsusega pensioniealised inimesed. Esiteks kiitus selle eest, teiseks − miks ei taha nooremapoolsed inimesed oma tulevikku ise määrata? Eri põlvkondade maailmavaated, huvid ja informatsiooni ammutamise oskused on väga erinevad. See tähendab, et tuleval neljal aastal saame me parasjagu kogeda valimistest kõige aktiivsemalt osa võtnud valijaskonna eelistusi ja maailmavaadet.

Valimiste loogika on piltlikult öeldes selline: kui ühed tahavad tasuta kõrghariduse jätkamist ja teised soovivad muuta pensionisamba vabatahtlikuks, siis peale jääb tõenäoliselt see lubadus, mille poolt valija läbi erakonna hääle andis. Seega, sõnum noortele tublidele idavirulastele: minge valima!

Muidugi saan ma valimistes ja poliitikas pettunud inimestest väga hästi aru: elektriarved on kõrged, inflatsioon on mäekõrgune, palk ei tõuse, kerkivad hoopis laenude intressid. Ja lootust paremusele justkui veel ei paista. Kuid protest ja valimata jätmine nende probleemide lahendamisele paraku kaasa ei aita. Vastupidi. Valimata jätmine tekitab veelgi suuremat lõhestatust.

Ka minul oli väga raske seda õiget valikut teha. Kuid ma tean, et minu valik ei lähe raisku ja toob Ida-Virumaa Eesti kaardile tagasi. Kõik on meie endi kätes.

Pavel Prokopenko oli 2022. aasta detsembrini Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige, praegu parteitu.