Eesti kõige saamatumate valitsuste edetabelis võitleb Kaja Kallase kabinet veenvalt esikoha nimel. Ületamisel on nii Mart Siimani vähemusvalitsuse (1997-1999) kui ka Jüri Ratase teise valitsuse (2019-2021) saavutused. Mida ennustab see Euroopa Parlamendi valimisteks?
Majanduslangus kestab üheksandat kvartalit ja hinnatõusu poolest on Eesti tänu valitsuse suure vaevaga läbi surutud käibemaksutõusule naabermaadest pikalt ees. Riigieelarve defitsiit on jõudnud kolme protsendi juurde, ilma et selle põhjuseks oleks muud kui jooksvate kulude kasvu finantseerimine kalli laenuga. Kuidas ka ei tahaks, seda ei saa selgitada halva õnne, laiema nõrga konjunktuuri või väikese avatud majanduse valitsusest sõltumatute eripäradega.
Pikema vaate asemel müttab koalitsioon peaminister Kaja Kallase juhtimisel sihitult ühe arusaamatu algatuse juurest teise manu, tihti neidki käima saamata. Viimased nädalad on selle ere näide: ootamatu kannapööre meretuuleparkide toetamises, lambist välja ilmunud magustatud jookide maks, loobumine vähem kui aasta tagasi koalitsioonileppesse kirjutatud lubadusest hoida keskmine vanaduspension tulumaksuvaba.
Samal ajal käib segane valitsusesisene plõksimine astmelise tulumaksu üle ning sotsiaaldemokraadid ähvardavad iseenda algatused toetuseta jätta, kui nende rikkamaid omavalitsusi karistav eelarve ümberjagamise skeem käiku ei lähe.
Andrus Ansipi eesmärk on saavutada, et valijad eristaksid teda Reformierakonnast ega kannaks talle üle vastutust valitsuse ja tema erakonna praeguste juhtide ebaõnnestumiste ja sihitu poliitika eest.
Isegi kaitsepoliitikas, kus Ukraina sõda on selgust ja konsensust jõuliselt kasvatanud, ei suuda valitsus oma tegevusi nii sõnastada, et tavalise valija asjatut hirmu ja ärevust vältida.
Kõige selle taustal lähenevad Euroopa Parlamendi valimised. Valimispäevani on vähem kui kolm kuud, mis peaks tähendama, et võiksime näha märke valimiskampaaniast. Eks me näemegi, aga sel korral on nad lihtsalt teistsugused.
Kõige jõulisemalt on oma sõnumi ülesehitamist alustanud üldse mitte mõni erakond, vaid Reformierakonna endine esimees Andrus Ansip. Ansipi eesmärk on saavutada, et valijad eristaksid teda Reformierakonnast ega kannaks talle üle vastutust valitsuse ja tema erakonna praeguste juhtide ebaõnnestumiste ja sihitu poliitika eest.
Kaja Kallas teisalt ei suutnud taas mõista, kus tema ainus tugevus on, ja loobus Euroopa liberaalsete erakondade ühenduse ALDE esikandidaadiks asumisest. Põhjenduseks toodud soov säästa ennast ja erakonda peaministri kohustele valimiskampaania eelistamise kriitikast näitab, et Reformierakonna esimees ja tema nõuandjad ei adu − jätkuvalt − Eesti avalikkuse ootusi ja hoiakuid. Valijad seovad peaministrit tema pideva meedias esinemise tõttu nii või teisiti tema erakonna kuvandi ja erakonna esinemisega valimistel, kuid nüüd läheb tähelepanu majanduslangusele, uutele maksudele, hinnatõusule − Kallase tõenäolise rahvusvahelise meedia valgusvihus säramise asemel.
Kahel ülejäänud valitsuserakonnal on ambitsioon Euroopa Parlamendi suunal tagasihoidlik. Sotsiaaldemokraadid loodavad Marina Kaljuranna isiklikule populaarsusele.
Eesti 200 otsis pikka aega silmatorkavat ja erakonna taagata esinumbrit, kuid pole seda leidnud ja seab ilmselt nimekirja tippu erakonna esimehe Margus Tsahkna. Tsahkna ei suuda kindlasti Eesti 200 valimiskünnise ümber kõikuvale toetusele teistsugust dünaamikat anda ja seega oleks realistlik oodata, et juuni alguses maksab üks Reformierakonna koalitsioonipartneritest lüüasaamisega valimistel osa valitsuse kaotatud usalduskrediidist kinni.
Opositsiooni poolel on Euroopa Parlamendi valimistest sõltumatult eduka eristumishüppe teinud Isamaa. Jääb üle oodata, milline näeb välja nimekiri, milline on Jüri Ratase tegelik toetus uues erakonnas − ja kui valitsus samamoodi jätkab, siis pole mingit muud kampaaniat teha vajagi.
See aga tähendab, et esimest korda tuleb potentsiaalsete valijate tähelepanu saamiseks millegi uuega välja tulla EKRE-l. See on keeruline, sest uusi nimesid tulemas pole ja uute ideedega, kui jätta kõrvale riigikogu istungi segamine helisignaaliga, pole sugugi paremini.
Keskerakonna peamine kampaania peaks praktilises vaates olema suunatud venekeelsete valijate kodust välja saamisele. Millise sõnumiga seda aga teha? Ja niimoodi, et erakonna eestikeelne osa lõplikult tühjaks ei jookseks? Jah, mina ka ei tea.