Otsuseid teevad konkreetsed isikud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kui Ida-Virumaal väikese vahega toimunud kaks ränka bussiõnnetust panid meedia arutlema teehoolduse kvaliteedi üle, selgus, et tegelikult ei vasta mitmes regioonis teehooldus kehtestatud nõuetele. Argumendiks see, et lepingud sõlmiti enne seda, kui karmistati teehooldusnõudeid, ning selleks, et viia lepingud nende nõuetega vastavusse, küsisid teehooldajad raha juurde, mida aga maanteeametil polnud kusagilt võtta.
Teisisõnu põhjendatakse seaduste eiramist rahapuudusega. "Oleksid" ei maksa muidugi enam midagi, aga need rängad õnnetused võinuks ju olemata olla, kui nõudeid oleks täidetud. Siin kerkib jällegi vastutuse küsimus. Need pidid ju olema täiesti konkreetsed inimesed konkreetsetes ametkondades, kes võtsid endale vastutuse otsustada, et kuna raha pole, siis midagi ei tehta. Ja siit järgmine küsimus: kas raha üldse juurde küsiti ning kui küsiti, siis mida vastasid asjakohased valitsusasutused?
Ei saa ju ometi nii olla, et seadust eirati, mille tagajärjel said inimesed kannatada, üks hukkus, ja nüüd lõpeb kõik sellega, et minister annab korralduse leida raha selleks, et teehooldus nõuetega vastavusse viia. Siin ei ole tegemist mingi abstraktse riigi vastutusega, vaid otsuseid tegid konkreetsed isikud. Veakohad tuleb välja selgitada juba kas või selleks, et neid edaspidi vältida.