Kas midagi muutub?

Põhjarannik kirjutab Euroopa inimõiguste kohtu lahendist, mis tuvastas, et aastaid tagasi politseis läbi pekstud narvalase juhtumit uuriti tendentslikult ning seetõttu lõpetati menetlus. Rikkumisi tuvastati nii prokuratuuri kui ka kohtu töös. Et õigluseni jõuda, võttis see Aleksandr Mihhailovil aega seitse pikka aastat.

Kui lugeda kohtulahendit, siis räägitakse seal, kuidas uurimine oli täiesti erapoolik, kuidas ei võetud arvesse kannatanu tunnistajaid ega tõendeid, videosalvestised politseijaoskonnas toimunust ei leidnud millegipärast teed tõenditeni, enne kui Euroopa inimõiguste kohus need välja nõudis.

Riik aga raius viimase hetkeni, et kõik oli õige ja Mihhailovi õigused igati kaitstud.

Selle juhtumi valguses on oluline küsida, kas keegi teeb sellest ka oma järeldused. Sest selliseid juhtumeid, kus riiklikku vägivalda ja alandusi talunud inimeste kaebused jõuavad lõpuks suletud toimikute riiulisse, on ju kümneid, kui mitte sadu. Ainult et enamik neist ei jõua rahvusvahelise kohtuni, sest kõik inimesed pole kaugeltki nii tugevad ja rahakad, et võidelda aastaid riikliku ebaõigluse vastu.

Põhiküsimus on see, kas sellel kohtuotsusel on ka laiem mõju. Kui rikkumised on tuvastatud, siis peaks ju keegi nende eest vastutama. Kas prokuratuur ja politsei alustavad menetlust, et kõik asjaolud välja selgitada, ning kas suudetakse võtta midagi ette selleks, et edapidi oleks selline riiklik jõhkrus ja tendentsliku uurimisega segatud arrogants välistatud?