Põlevkivi läikima löömise aeg

Sandor Liive. Foto: Peeter Lilleväli

Kui kodumaal kohtavad Eesti Energia julged investeerimisplaanid üsna sageli skeptilist suhtumist, siis Ameerikas vaadatakse siinsele oskusele põlevkivist õli kätte saada vaimustusega, kinnitab Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive. 

Rääkisite sel teisipäeval Jõhvis toimunud põlevkivipäeval, et viimase aasta jooksul Eesti Energias tehtud investeerimisotsused mõjutavad edasist elu järgneva poole sajandi jooksul ja need lihvivad põlevkivi läikima. Mida selle tulevase kullasära all täpsemalt silmas peate?

Ma rääkisin kujundlikult kullasärast, sest arvan, et meil Eestis jätkuvalt paljud inimesed häbenevad põlevkivi, aga tegelikult on põlevkivi kasutamisega seotud sada aastat pikk kogemus asi, mille üle võime kindlasti uhkust tunda. 

Ameerika Ühendriikides vaadatakse meie kogemust suu lahti ja öeldakse "Vau!", et tulge ja aidake meil põlevkivist kütust kätte saada.

Põlevkivi annab Eestile väga selgelt energeetilise kindluse nii elektri osas kui edaspidi ka vedelkütuste poolelt. Lisaks on olemas meie kompetents ja kogemus, mille vastu on olemas huvi mujal maailmas. Eestist võib selle kogemuse läbi saada tehnoloogia ja kogemuse eksportija.

Millist konkreetset kasu see toob Eesti riigile ja siinsetele elanikele?

Arendusprojektide puhul me usume, et nad õnnestuvad ja nendega kaasneb kindlasti majanduslik kasu. Teiseks on oluline, et Eestil on ka globaalses mõttes midagi pakkuda. See on valdkond, kus me ei ole alltöövõtjad, vaid maailmas esirinnas. 

Nii Jordaania kui USA projektide algus näitab, et me saame ustest sisse, meid võetakse väga tõsiselt, meile loodetakse. Eelmisel nädalal toimunud Colorado põlevkivisümpoosionil esinenud Utah´ osariigi asekuberner rääkis peaaegu pool aega oma kõnest Eesti Energiast. Ta ütles väga selgelt, et Utah´st saab osariik, kus USA rahvuslik rikkus põlevkivi võetakse esimesena kasutusele, ja seda tänu Eesti Energia tulekule.

See ei ole kelkimine, see on tõepoolest nii. Seal toimus erisuguste Ameerika projektide ülevaatus - mida Shell teeb, mida Chevron teeb ja mida meie teeme. Meie plaan on kõige konkreetsem - kõige selgema ajakavaga, majandusliku hinnangu ja kõige selgemalt hinnatavate keskkonnamõjudega. 

Millest tuleneb see paradoks, et Eesti Energia evib selliseid ambitsioonikaid arenguplaane, on tubli dividendide maksja riigikassasse ja samal ajal ka riigi üks suuremaid tööandjaid, aga saab pidevalt vastu päid ja jalgu nii poliitikutelt kui tavakodanikelt ning tema üldine maine avalikkuses pole just kõige parem?

Ma arvan, et see on ootuste ja tegelikkuse konflikt. Eesti Energia ajalugu on kohaliku elektrimonopoli ajalugu. Täna oleme me arenev rahvusvaheline energiafirma ja teeme seda, mis on sellele rollile kohane. Me teeme majanduslikult mõttekaid asju, otsime võimalusi ka mujal väljaspool Eestit, kui näeme seal endal konkurentsieelist. Põlevkivi valdkonnas meil on see eelis olemas. 

Konflikt tekib sellest, et meilt oodatakse justkui kohaliku elektrimonopoli käitumist stiilis, et liitumised tehtaks poole hinnaga ja elektrit müüdaks võimalikult odavalt. Aga samas on elektriturg ka meil juba avatud osaliselt ja õige pea täielikult.

Olete olukorras, kus teilt oodatakse ühel ajal nii odavat elektrit, palju kõrge palgaga töökohti kaevuritele ja energeetikutele kui ka võimalikult keskkonnasõbralikku rohelist tootmist?

Kõike korraga ju ei saa, tuleb mingeid valikuid teha. Kui on ebamõistlikud ootused, siis neile vastu tulla tegelikult ei tohiks.   

Loomulikult, kui hind tõuseb, siis see kellelegi ei meeldi. Aga samas, Eestis on praegu Euroopa Liidu üks odavamaid elektri hindu, vaid Bulgaarias on veel odavam. Selles mõttes ei ole olukord sugugi paha.

Mis saab aga veidi enam kui aasta pärast, kui elektriturg avaneb ka väiketarbijatele?

1. jaanuaril 2013 hakkab kehtima turuhind. Milline see tol hetkel on, ei oska ma praegu öelda.

Odavam praegusest reguleeritud hinnast see ilmselt ei ole?

Seda ilmselt ei ole. Kui vaatame aga tänast suletud ja avatud turu hinna vahet, siis see on sisuliselt CO2 kvoodi hind, mida ka meie peame alates 2013. aastast ostma. Kui klient peabki hakkama elektri eest rohkem maksma, siis tuleb tõdeda, et Eesti Energia sellest rohkem ei teeni. Praegu on suletud turu hind 29 eurot megavatt-tunni kohta ja avatud turu hind käib enamasti 40-45 euro vahel. See erinevus ongi CO2 hind.

Kas arvestades seda, kui suur osa eri valdkondade tootmisest, keskkonnamõjust ja töötajatest asub Eesti Energial Ida-Virumaal, on teil millalgi plaanis siia üle tuua ka kontserni peakontor?

Tavaliselt on peakontorid ikka pealinnas, seal on paremad lennuühendused ja ka riigiasutused, kellega tihedalt suhelda tuleb. Me ei tegele praegu peakontori asukoha küsimusega. Meie süda on nagunii Ida-Virumaal, sest siin on tõepoolest nii meie tootmine kui ka enamik inimesi. Peakontori asukoha puhul peab ka praktilist poolt vaatama. Suurem osa meie kliente asub pealinnas ja selle ümbruses.