Kõik lapsed nelja aastaga vaesusest välja!

FOTO: SCANPIX

FOTO: SCANPIX

Kui Põhja-Euroopa heaoluriikide kõrval paistab Eesti mitmes mõttes mahajäänuna, siis tegelikult oleme maailma mõistes rikas riik. Meie ühine jõukus on aastatega tunduvalt kasvanud ja ehkki Euroopa viie rikkaima sekka ei ole meil eeloleva kümne aasta jooksul asja, ei peagi koht edetabeleis olema eesmärk omaette. Oleme ikkagi uhked saavutatu üle.

Kogu selle edu ja jõukuse taustal aga on arusaamatu ning täiesti andestamatu, et kümned tuhanded Eesti lapsed kasvavad jätkuvalt vaesuses. Statistikaameti hiljuti avaldatud kogumiku andmeil elas 2011. aastal absoluutses vaesuses 23 000 last ehk peaaegu kümme protsenti kõigist alla 18aastastest. Teismelistest - 11-17 aasta vanustest lastest - elas absoluutses vaesuses aga koguni 12 protsenti.

Need lapsed on kõige haavatavamad, ise nad ju end aidata ei saa. Neil tuleb vaid loobuda: loobuda lauluringist, trennist, klassiekskursioonist, kinoskäigust ja pahatihti ka sõpradest. Rääkimata korralikust haridusest ja paremast toimetulekust tulevikus. Muret tekitav on, et kümne aasta jooksul ei ole vaesuses kasvavate laste arv märkimisväärselt langenud.

Olen veendunud, et riik, mille peaminister on seadnud eesmärgiks jõuda lähema kaheksa aastaga Euroopa rikkaimate riikide absoluutsesse tippu, on vähimagi tõsise tahtmise korral suuteline tagama, et ükski laps ei peaks kasvama sellises materiaalses ilmajäetuses, mis seab ohtu tema tervise ja tulevikuväljavaated. Jutt sellest, et Eesti ei ole kõigi siin elavate laste kitsikusest välja aitamiseks piisavalt rikas, ei päde.

Vastupidi: ma väidan, et Eesti ei ole nii rikas, et saaks lubada kümneid tuhandeid vaesuses kasvavaid lapsi. See rahaline ja intellektuaalne ressurss, mis on vajalik laste vaesuse likvideerimiseks, on Eestis igal juhul olemas, vaja on üksnes poliitilist otsustavust asi ära teha.

Eesti vajab kohe konkreetsetest meetmetest koosnevat programmi, mille eesmärk on laste süvavaesus Eestis nelja aasta jooksul likvideerida. See on oluliselt konkreetsem eesmärk kui loosung "15 aastaga viie rikka hulka!". Selles on vähem propagandistlikku pompoossust, ent see on hädavajalik ning mis tähtsaim, realistlik ja saavutatav. See on üks selgelt mõõdetav suurus, mille põhjal saab hinnata järgmise riigikogu ja valitsuse töö tulemuslikkust.

Laste vaesuse likvideerimise abinõude hulka peaksid kuuluma universaalsete lastetoetuste oluline suurendamine, lasteaiakohtade loomine kõigile lastele, tasuta ja riiklikult rahastatav alusharidus kahe koolieelse aasta jooksul, tasuta koolitoit kuni gümnaasiumi lõpuni, "ringiraha" ehk riiklikult rahastatud huviharidus kõigile lastele, samuti riikliku elatusraha fondi loomine. Nii kõik erakonnad kui ka poliitikavälised inimesed ja ühendused on teretulnud pakkuma lisasamme, mis aitaksid kaasa eesmärgi saavutamisele.

Laste vaesusest välja toomise kava peaks olema parteipoliitikast kõrgemal seisev rahvuslik eesmärk. Sellest võiks saada isegi poliitilisi vastasleere ühendav eesmärgipüstitus. See, kui vasaktsentristid näevad laste vaesusest välja aitamist eelkõige kui sammu sidusama ja õiglasema ühiskonna poole ning parempoolse maailmavaate kandjad kui olulist eeldust tulevaseks majanduskasvuks, ei ole probleem.

Poliitiliste punktide noppimine on teisejärguline, peaeesmärk on ju see, et ükski Eesti laps ei läheks õhtul tühja kõhuga magama, et iga laps saaks käia koos sõpradega kinos ja minna pärast koolitunde huviringi. Oluline on, et meie lapsed saaksid olla õnnelikud ning et tuhanded lastega pered ei peaks tundma pidevat muret ja ebakindlust homse ees.

Eelmisel aastal sündis Eestis 13 831 last. Seda on peaaegu 500 võrra vähem kui 2005. aastal, mil professor Rein Taagepera meid "demograafilise vetsupoti" eest hoiatas. Mullusele surmade arvule jääb sündide arv aga alla koguni enam kui pooleteise tuhande võrra. Mida vähem sünnib lapsi, seda olulisemaks muutub see, et ükski neist ei kasvaks vaesuses ja võimalusteta. Ja teistpidi - mida ebakindlam on lastega perede olukord Eestis, seda vähem sünnib meil lapsi ja seda rohkem pere loomise eas inimesi rändab Eestist võõrsile. Aeg otsustavalt tegutseda on täna.

On tõsi, et vaesuses ja vaesusriskis elavaid lapsi leidub kõigis Euroopa riikides. Põhja-Euroopas on neid suhtarvuna vähem kui Eestis, mõnel pool Kesk- ja Lõuna-Euroopas veidi rohkem. Ent see ei tohi panna meid olukorraga leppima.

Näiteks riigi laenukoormast rääkides ei pea me Euroopa keskmist taset ju Eestile optimaalseks ja vastuvõetavaks. Usun, et Eesti inimesed tunneksid märksa suuremat uhkust, öeldes "Laste vaesusega võitlemisel oleme me Euroopa parimad!", kui tõdedes, et meie valitsussektori võlg on Euroopa madalaim. Kui suudame üht, siis peame suutma ka teist.

Olen kindel, et kui aitame 2019. aastaks kõik Eesti lapsed süvavaesusest välja, siis on enamik inimestest valmis valitsusele andestama ka seda, kui peaksime 2022. aastaks olema Euroopa jõukamate riikide edetabelis kuuendad.

Kui keegi arvab, et laste süvavaesuse likvideerimine on ebavajalik või Eesti riigile mõttetult kulukas eesmärk, siis astugu ette. Need, kes nii ei arva - hakkame ühiselt asjaga peale!

Tagasi üles