Juhtumid, mis osutavad puudustele

See lugu, mis tänases Põhjarannikus kirjeldab ühe Narva väidetava allilmaliidri  üle kohtupidamist ning tema vabadusse pääsemist, võib tunduda uskumatuna, ent seaduse kohaselt on kõik õige ja korrektne. Kui Anatoli Pokrovski veebruaris kohtusaalis vahi alt vabastati, võis ta liikuda kõigi nelja tuule poole. Vaatamata sellele, et kohtus on ootamas järgmine süüdistus rahvusvahelise ulatusliku narkoäri korraldamises.

Prokuratuuri väitel mingeid õiguslikke võimalusi mees vahi alla saada pole ja nii tulebki loota, et Pokrovski, kes küll ühes asjas õigeks mõisteti, kuigi teise astme kohus võib otsust muuta, enne uusi kohtuprotsesse lihtsalt Eestist jalga ei lase. Mingeid takistusi selleks praegu pole.

Kurbi kogemusi on meie õigussüsteemil aga oma kogemusest võtta. Meenutagem kas või juhtumit, kus vargustes süüdi mõistetud Anna-Maria Galojan vanglasse mineku asemel rahulikult Londoni lennukisse istus ning Suurbritanniasse lipsas, suutes nüüdseks juba pikka aega seal legaalsel moel elada.

Rääkimata Illukal elanud inglase juhtumist, keda süüdistati tapmises, ent kes kohtueelse uurimise lõppedes enne kohtuprotsessi ära kadus ning kellele pole õnnestunud kohtukutset kätte toimetada.

Kuigi sellised juhtumid on kahetsusväärsed, toovad need esile auke meie seadusandluses. Sest parima tahtmise juures ei suuda seaduste koostajad kõiki võimalikke olukordi ette näha. Tähtis on, et neist tehtaks järeldusi, mis päädivad seaduseaukude lappimise või süsteemi tõhustamisega.