/nginx/o/2014/03/25/11993561t1he1d3.jpg)
Põlevkivitööstus ootab stabiilseid reegleid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/25/11993561t1he1d3.jpg)
Riigikontroll andis oma hinnangu riigi tegevusele põlevkivi kasutamise suunamisel. Vaatamata sellele, et paljud dokumendi punktid on põlevkivitööstuse seisukohalt vaieldavad, annab hinnangu olemasolu iseenesest tagasihoidlikku lootust, et põlevkivisektori arengut hakatakse Eestis juhtima teadlikult.
Tööstuse esindajana toon kõigepealt välja punkti, millega mul on hea meel nõustuda. Selleks on asjaolu, et Eesti riigis puuduvad praegu nii selge arusaam põlevkivitööstuse sotsiaal-majanduslikust mõjust kui ka nüüdisaegsed andmed tööstuse keskkonnamõjude kohta. Viimast tahan eriti rõhutada, sest aina rohkem esineb viimasel ajal sõnavõtte (ka kõige kõrgemal tasemel), kus mainitakse, et põlevkivitööstused ei korva enda poolt keskkonnale tekitatud kahju.
Riigikontrolli auditist selgub, et põlevkivisektoris ei ole viimastel aastatel tehtud alusuuringuid ning seega ei ole selline seisukoht põhjendatud. Alguses peame välja selgitama, mida ja kuidas mõjutab nüüdisaegne põlevkivitööstus, milliseid ressursse suunavad ettevõtted selle kahju hüvitamiseks ning kuhu suunab riik ettevõtetelt saadud maksu- ja eriti keskkonnamaksutulu. Ainult niiviisi saame teada, milline on põlevkivitööstuse mõju keskkonnale, ja anname vastuse küsimusele, kas tööstused korvavad tekitatud kahju või mitte.
Julgen öelda, et tänapäevast põlevkivikaevandamist ja ümbertöötamist ei saa võrrelda tööstusega, mis eksisteeris veel 15 aastat tagasi. Eesti tööstused on teinud suuri jõupingutusi, et mitte ainult moderniseerida vanemaid tööstuskomplekse, vaid on samuti võtnud kasutusse parimad võimalikud tehnoloogiad, mis vastavad ELi kõrgetele nõudmistele.
Viimase 15 aasta kontekstis räägime me ajast, mil ettevõtted on teinud suuri investeeringuid tööstuste uuele tasemele viimiseks, maksnud igal aastal suurenevaid keskkonnatasusid ja pidanud üleval ka keskkonnategevusest lähtuvat infrastruktuuri. VKG hinnangul ületavad näiteks keskkonnahoidu tagavate seadmete opereerimise tasud (ehk kulutused, mida tehakse mitmesuguste püüdeseadmete ja puhastite hoolduseks ning korrashoidmiseks) kaks korda ettevõtte makstavaid keskkonnamakse. Kõik need summad kokku (24 mln eurot) ületavad 10% ettevõtte 2013. aasta käibest (220,5 mln eurot). See hõlmab ainult keskkonnatasusid!
Selles kontekstis kõlab ülemäära optimistlikult riigikontrolli väide, et teised riigid võtavad maavarade kasutamise eest veelgi suuremat tasu, põhjendades sellega nnroyalty ehk põlevkivitööstuse tulumaksu kehtestamist. VKG vastuseks sellele väljendusele saab olla ainult ettepanek vaadata koos keskkonnaministeeriumi ja riigikontrolli esindajatega üle ettevõtete eksisteeriv otsene ning kaudne maksukoormus ja seejärel hinnata, kas teiste riikide maksukoorem on ikka suurem.
Võrreldes Eesti põlevkivitööstuse maksukoormust teiste riikide tööstustega, teeb riigikontroll veel ühe suure vea - nimelt võrdsustatakse põlevkivitööstus naftat töötleva tööstusega. See on aga lubamatu, sest põlevkivitööstusele toorõli saamiseks peame me põlevkivi kaevandama, tooma töötlemiskompleksi, töötlema seda tehases ja utiliseerima jäätmeid. Naftasektoris toorprodukti saamiseks piisab vaid nafta ammutamisest maapõuest. Need tööstuseliigid ja eelkõige nende kapitalimahukus on võrreldamatud.
VKG on viimaste aastate jooksul teinud Euroopa Liidu tasemel sel teemal suure selgitustöö. Tänu sellele on Eesti põlevkivitööstus ELis saavutanud teatud eristaatuse, mille alusel ei võrdsustata põlevkiviõli tootmist naftatööstusega. Tundub, et samasugust tööd peame me korraldama ka omaenda riigi tasemel, kus põlevkivitööstuse ajalugu on 90 aasta pikkune.
Riigikontrolli dokument sisaldas veel palju huvitavaid andmeid ja hinnanguid Eesti põlevkivitööstusele tervikuna. Näiteks on huvitav seisukoht, et Eesti põlevkivitööstus ei garanteeri enam riigi energiajulgeolekut. Ilmselt on auditi koostajatel lihtsustatud arusaam julgeolekust. Selge on, et oma energiaressursi olemasolu ja selle efektiivne kasutamine on igal juhul julgeoleku garant, olenemata sellest, kas me põlevkivist toodetud elektrit ja õli antud ajahetkel ekspordime või kasutame rasketel aegadel ise.
Samas puudus dokumendis vähemgi hinnang põlevkivitööstuse mõju kohta riigi majandusarengule nii praegu kui ka tulevikuperspektiivis. Viimane on hädavajalik, eelkõige kontekstis, et valminud dokument mõjutab oluliselt põlevkivi arengukava 2015+ põhipunkte.
Koostades ühe riigi tähtsaima tööstuse arengukava järgnevateks aastateks, on väga tähtis nii osata hinnata selle minevikku (ehk juba mainitud sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaalaseid mõjusid) kui ka prognoosida selle võimalikku tulevikku või vähemalt selle võimalikke variante, mida arengukavaga saaks suunata.
Pole saladus, et VKG plaanib suurt põlevkiviõli tootmismahtude kasvatamist ja sellele järgnevat Eesti esimest diislikütuse tootmise käivitamist (ja see projekt on otseselt seotud Eesti energeetilise julgeolekuga). Plaanis on tsemenditehase ehitus, mis kasutab ära poole tootmises tekkivast poolkoksist. Aherainet aga saab kasutada ja peab kasutama Eesti teedeehituses ning leidma sellele ressursile otsest rakendust, vältides sellega uute karjääride rajamist, millele ministeerium väsimatult uusi lubasid väljastab.
Poleks ootamatuid keskkonnamaksude tõuse ja ebastabiilsust, oleksid kõik plaanid praegusel hetkel juba teostatud või teostamisel. See on vaid osa Eesti ainult ühe põlevkivitööstusettevõtte arenguväljavaadetest. Kuidas hindate selle sotsiaal-majanduslikku ja keskkonnaalast mõju? Mis suunas hakkate seda juhtima?