Kas riik muutub põlevkivi hoolsamaks peremeheks?

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Kui lugeda äsjavalminud riigikontrolli aruannet, jääb mulje, et riik on oma peamise maavara - põlevkivi suhtes olnud hooletu peremees.

Kriitilisest auditist järeldub, et riik pole viimase seitsme aasta jooksul saavutanud õigupoolest ühtegi põlevkiviga seotud suuremat eesmärki. Maavara ei kaevandata efektiivselt. Keskkonnamõju pole vähenenud ning keskkonnatasude süsteem ei motiveerigi ettevõtteid seda tegema. Riik ei teeni põlevkiviga väärilist tulu. Uue arengukava koostamiseks vajalikud uuringud on tegemata. Järelevalve kaevandamiskoguste üle on nõrk jne.

Riigikontrolli raport annab selle tööstusharu vastastele ründamiseks ohtralt püssirohtu. Kuid enne kui tuld anda, tuleks vaadata ka teise kaalukaussi.

Seal on sees tõsiasi, et suuresti ekspordile orienteeruv põlevkivitööstus moodustab Eesti sisemajanduse kogutoodangust ligikaudu neli protsenti. Arvestades õlitööstustes käsil olevaid investeeringuid  ja arenguplaane, peaks see osakaal veelgi tõusma.

Samuti on  nii riigi- kui kohalike omavalitsuste eelarvetesse oodatatud põlevkivi kasutamisega kaasnevad maksutulud. Need on aasta-aastalt kasvanud. Ainuüksi Eesti Energia  tõi mullu riigile maksudena sisse 190 miljonit eurot. See on võrdluseks suurem summa, kui maksab värske võimukoalitsiooni uute lubaduste pakett, milleks rahaallikate otsimine käib.

Põlevkivitööstus annab otseselt tööd ja leiba rohkem kui 10 000 inimesele. Suurem osa neist Eesti keskmisest paremini tasustatud töökohtadest  on Ida-Virumaal, kus tööpuuduse tase on üks riigi suuremaid. Sotsiaalsel stabiilsusel selles piirkonnas on tähtis roll ka riigi julgeoleku kindlustamisel.

Muidugi teenivad põlevkiviga priskelt raha praegu ka ettevõtted. Eesti Energia kasum läheb riigile, VKG ja Kiviõli Keemiatööstuse oma nende eraomanikele, kes on riskinud sellesse ärisse raha paigutada ja on tänu nafta kõrgele hinnale osutunud kadedust tekitavateks võidumeesteks.

Edu lainel mitmekordistavad kõik kolm ettevõtet panuseid ja panevad püsti uusi õlivabrikuid. Kui need tujuka tehnoloogiaga vabrikud loodetud  moel ja hulgal tööle hakkavad ja nafta hind vahepeal oluliselt ei lange, peaks põlevkivitööstus kasvatama kogu Eesti jõukust. Kui just mitte kuldmune, siis vähemasti hõbedasi on põlevkivitööstusest terendamas.

Märksa rohkema kui ühe miljoni dollari küsimus on, millise hinnaga siinsele loodusele, inimeste tervisele ja laiemale elukeskkonnale seda saavutatakse. Täpseid vastuseid ei ole.

Kuna põhjalikud ja tänapäevased uuringud puuduvad, toetuvadki  ristuvate huvidega  seltskonnad, esindagu nad siis põlevkivi suurema kasutamise pooldajaid või vastaseid, suuresti emotsioonidele ja mitmeti tõlgendatavatele väidetele ning käivad nende abil osavalt ümber üldsuse eeldatavate ootustega.

Taastuvenergia eest seisjate  huvides on tõrjuda põlevkivi kasutamist võimalikult väikeseks. Rohelisele mõtteviisile poolehoiu leidmine pole iseenesest keerukas. Iseasi, kas ollakse valmis, et sellega kaasnevad suuremad toetussüsteemidega seotud kulutused  ja samas tuleb loobuda põlevkivituludest.

Põlevkivi leer jällegi võitleb kaevandamisõiguste suurendamise eest, leides, et riigi seisukohast oleks hoopis kahjulik jätta kasutamata võimalused põlevkivist senisest märksa rohkem tulu välja pigistada.  Argumendiks on, et  enamik arenenud tööstusriike on jõukust kasvatanud oma maavarade mõistliku kasutamisega.

Lobistide aktiivsus kasvab, kuna  praegu on koostamisel põlevkivi arengukava järgnevaks 15 aastaks. Tegu on selle valdkonna omamoodi põhiseadusega, mis määrab kindlaks mängureeglid, kui palju ja millistel tingimustel põlevkivi tulevikus kasutada saab.

Riigikontrolli aruanne osutabki eelkõige sellele, et Eesti riigil tuleb saada oma põhilise maavara paremaks peremeheks. Esimeseks vajalikuks sammuks seejuures on teha senisest põhjalikum ja parem arengukava.  Et see tugineks vähem poliitikute kõhutundele, mida on kujundatud  huvitatud osapoolte mõjutustööga, vaid laiemalt tunnustatud uuringutele. Et neid uuringuid viiksid kokkulepitud metoodika järgi läbi asjatundjad, kelle töö tulemusi ja usaldusväärsust poleks hiljem põhjust kahtluse alla seada.

Põhiküsimus on tasakaalu saavutamine põlevkiviga kaasnevate kahjude ja majandusliku kasu vahel, samuti optimaalse maksusüsteemi leidmine, mis tooks Eesti riigile maksimaalse tulu, ent ei kägistaks samas põlevkiviettevõtjate motivatsiooni. Viimased vajavad investeerimisotsuste tegemiseks eelkõige selgust, millistele põlevkivikogustele on neil ligipääs vähemalt 10-15 aasta jooksul ja milliseks kujunevad maksud.

Kui Peterburi söekompanii Paul Boeckel ja Co tahtis 1916. aasta sügisel Eestis Kukrusel põlevkivi kaevandama hakata, siis tegi ta lepingu Tehvo-Jaagu talu omaniku Gustav Telloga, lubades maksta talle iga puuda kaevandatud põlevkivi eest pool kopikat. Sellest sai alguse Eesti põlevkivitööstus.

Ligemale sada aastat hiljem on põlevkivi kasutamisega seotud tegureid, mida tuleb arvestada, märksa rohkem ja võrrand seetõttu keerukam. Aga mõistliku lahenduseni, mis paneks põlevkivi Eesti riigi huve teenima parimal võimalikul moel, peaks olema ikkagi võimalik jõuda.