"Kevadkollektsiooni" kõrge hind

Foto: Internet

Foto: Internet

Reformierakonna ja IRLi kooselu Toompeal läks pauguga lõhki. IRL-lased saadeti austusavaldusteta mõneks ajaks pingile jalga puhkama ning elu üle järele mõtlema. Politoloogidele ja tavakodanikele etendatakse nüüd selle aasta "kevadkollektsiooni". Vaatajad (loe: rahvas) ootavad hinge kinni pidades huviga uusi trende, lavale astuvad pilkupüüdvad mannekeenid (ministrid).

Sotsid tegid Toompeal teoks kauaoodatud lubaduse - tõsta kümme aastat paigal püsinud lastetoetusi. Üheksateist eurot kuus oli ajast ja arust ning häbiväärne. Peaaegu kolmekordne eesootav toetuse tõus jääb ikkagi alla Soome või Skandinaavia omale. Kõik paneb paika raha, õigemini see, kust seda koguda.

Maksukoormuse tõus on ebameeldiv ja pahandab rahvast. Kevadkoalitsiooni uute lubaduste suurus on ligi 200 miljonit eurot. Praegu tegeldakse tükkhaaval selle kokku saamisega. Miljon siit, kümme sealt jne. Riigikogu esimehe Eiki Nestori sõnul on üks võimalus aktsiiside tõstmine, hundijalavee tarbijate ja suitsumeeste elu tehakse kibedaks. Õige ka. Tervist peab hoidma, sest haiguste hilisem ravi on kallis ja nõuab jällegi raha.

Samas on see minek haprale jääle, must turg võib hakata vohama. Sellest ei taha või ei armasta valitsejad rääkida. Salasuitsude ja -alkoholi vedajad on nutikad. Kui kusagil kraan kinni keeratakse, tekib võimalus mujal midagi uut avada. Niigi pingelise eelarve seisu juures pole võimalik piiril tolliametnike arvu mitmekordistada, nad tahavad ju palka. Rahandusminister Jürgen Ligi peab tegema halva mängu juures hea näo ja kõigega leppima.

Numbrid, millest mees varem armastas rääkida, võtavad meele mõruks. Kuidagi ei taha katteta lubadusi anda või eelarvet kolinal miinusesse juhtida. Opositsiooni jäävad IRL-lased juba manitsevad, uhkelt antud lubadused meenutavad buumiaegset võidujooksu. Ainsa vahega, et siis kasvas majandus aastas 12 protsenti, aga praegu piirdub kõik paariga. Toonane peaminister ja mitmed parlamendiliikmed rääkisid 2008. aastal, kui kriis oli kõikjal silmaga nähtav, just sellises kriisis elamise soovist. Õppust ei võeta.

Ei pea olema majandusmees, saamaks aru - tulumaksu langetamine ja maksuvaba miinimumi tõstmine, tasuta koolilõuna gümnaasiumiastmes, tööjõumaksude alandamine ning toetuste tõstmine omavahel kokku ei käi. Kui midagi alandatakse, siis laekub riigikassasse vähem raha. Kasinamaks jääb see, mida jagada. Kümne aasta tagune majandusbuum pole tagasi! Tegelikult on meie naaberriigid praegu kriisis ja koidukiiri ei paista kusagilt.

Jüri Mõisal on õigus, kui ta ütleb, et laiema elustiiliga inimesed peaksidki maksma rohkem ning maksustada tuleb ka luksust. Sotsid käisid kunagi välja luksusmaksu idee; nüüd, kui nad ise valitsusse said, sellest enam ei räägita.

Ma ei mõtle autode, vaipade, telerite ja külmkappide kõrgemalt maksustamist ning nende nõukaaegset luksuskaupade kategooriasse paigutamist. Praegu on see kõik tavaline tarbekaup, milleta igapäevaelu ette ei kujuta. Küll on vaieldav, kas linnatänaval peab ikka ristlema maasturiga või eputama kusagil Lõuna-Eesti jõe- või järvesadamas kalli kaatriga.

Mõned aastad tagasi rääkis mulle Türgis üks kohalik giid, et seal maal lähevad kõik autod, millel võimsust üle 2000 cm3, luksusmaksu alla. Rääkimata džiipidest või muudest tänavaristlejatest. Riik paneb müügihinnale 10 protsenti luksusmaksu juurde ja keegi ei protesteeri!

Üks maksukogumise võimalus on veel - ametiautod. Nende üle peaks olema rangem kontroll. Piisavalt palju on firmasõidukeid, millel uhked kirjad peal, pooltel juhtudel aga ei täideta tööülesandeid, vaid tehakse isiklikke sõite. Suvel võib autofirmade reklaamsõidukeid näha jõgede-järvede ääres seismas, vaevalt et tulevane klient nendega vee ääres testisõitu teeb.

Sama on muud sorti firmaautodega. Ministeeriumide ja riigiametite sõidukid vuravad koolide ning lasteaedade ette või poetavad naisperet kaubakeskuste juures maha. Ka need pole ametisõidud. Skandinaavias on see kõik rangelt reglementeeritud. Norras on autodel eri värvi numbrid ja kui tahad tööautot kasutada jõudehetkel, siis tasud kas ise või teeb seda firma sinu eest erisoodusmaksu tasudes. Sama süsteem kehtib mitmeski Vana-Euroopa riigis. Meilgi oleks aeg kord majja lüüa ja teha selge vahe.

Reformierakond tõmbas otsustavalt piduri haldusreformile. Regionaalministri ametikoht valitsuses kaotati. Rahandusminister räägib erimärgistusega kütusele maksuerisuse kaotamisest. Kui vallad said seni teede talihoolduseks kasutada odavamat kütust, siis nüüd tuleb maksta täiega. Suurenevad omavalitsuste kulud. Kui ühel hetkel otsustab ilm näidata oma tõelist palet, polegi enam raha, et sahad kinni tuisanud teed lahti lükkaksid. Lühinägelik poliitika.

Suurte magistraalide korrashoid nõuab samuti raha. Võõramaa numbreid kandev transiittransport vurab meie maanteedel jätkuvalt mingitki teemaksu tasumata. Rumalad eestlased ei julge aga selga sirgu lüüa ning oma infrastruktuuri kasutamise eest eurosid küsida. Aasta tagasi arvas sotsist riigikogulane ja endine Tartu maavanem Jaan Õunapuu, et ega see õige ole ja teemaksu teemat peaks arutama. Kuidas see sobib kokku Reformierakonna pildiga üliõhukesest riigist?

Mõtteainet on ja kohti, kust raha tekitada, ikka leidub. Pea tuleks tööle panna.