Hooaja lõpetas kaunis jaapanlanna Delfiiniga

Akiko Suwanai: "New Yorki minek oli pöörane asi. Jaapan kannab endas tohutult kultuuri - kui võtta asju mustvalgelt, võib öelda, et sealt lahkudes jääd paljust ilma." Foto: Matti Kämärä

Jõhvi kontserdimaja 9. hooaja lõpetas reedel Tallinna kammerorkester Kristiina Poska juhatusel. Kontserdi peateos oli Felix Mendelssohn-Bartholdy viiulikontsert e-moll op. 64, mille solist oli tõeliselt imeline Akiko Suwanai. Põhjarannik vestles jaapanlannast tippviiuldajaga nii tema ameti ilust ja valust kui tema kasutuses olevast 300aastasest Stradivariuse viiulist, mis kannab Delfiini nime.

Kas käesolevad kaks kontserti - Tallinnas ja Jõhvis - on teie esimene kontakt Eestiga?

Olin siin viimati kümmekond aastat tagasi, sest mul olid mõned vabad nädalad ja ma kasutasin need ära. Varem olin Eestis 2000. aastal Neeme Järviga Estonia kontserdisaalis esinenud ja mulle hakkas see maa meeldima. Nii tulin mõni aasta hiljem tagasi olukorras, kus polnud kontserdistressi ja võisin vabalt seda maad avastada. Olin lugenud sõjaajast ja seegi äratas huvi. Eraldi käisin Tartu piirkonnas, järvede ääres, kus toimusid suured lahingud. Samuti külastasin Narvat, et näha piiri Venemaaga. Oli märtsi algus ja tahtsin näha merevaadet Tallinnas ning minu üllatuseks oli meri täiesti jääs.

Kui võrrelda Eestit ja Jaapanit - Jaapan on väga väljavenitatud, s.o 2800 kilomeetrit põhjast lõunasse. Seega on eri paigus täiesti erisugune kliima. Kasvasin üles Tokyos, aga mu perekond on pärit põhjast. Hokkaido kliima on Eesti omaga sarnane ja sealgi kasvavad näiteks kased. Nõnda tunnen ennast siin nii kliima kui mereläheduse tõttu koduselt. Muidugi on keel erinev ja mulle tundub eesti keel väga musikaalne. Eestlaseid teatakse Jaapanis eelkõige tänu Barutole ja kuna jaapanlased pole tavaliselt nii tugevad, me tõeliselt imetleme teda. Tean, et tema abikaasa on väga kena ja väga väike; kui ta kannab kimonot, on ta jaapanlanna moodi.

Kui hästi olete kursis Eesti muusikaga? 

Olen Paavo Järviga koostööd teinud 1990. aastate lõpust ja me oleme sõbrad; olen mänginud tema isaga Pärnu muusikafestivalil ja tean kogu perekonda. Olen olnud kogu aeg huvitatud kohalikust kultuurist ja muusikast. Muidugi tean Arvo Pärti ja Erkki-Sven Tüüri (Tüüri teos "Insula deserta" kõlas ka hooaja lõppkontserdil - T.K.). Tänu Paavole olen kuulnud Tüüri suuri orkestratsioone, aga kammervariant on mulle täiesti uudne, ent samuti imepärane. Eestlased on väga avatud, uudishimulikud ja eelarvamustevabad, aga samal ajal väga kahe jalaga maa peal seisvad, nad pole erilised peenutsejad. Mulle meeldivad põhjamaalased. Teil on nii väike maa, aga nii palju öelda.

Te mängite väga kuulsat instrumenti, milleks on Antonio Stradivariuse poolt 1714. aastal valmistatud Delfino nime kandev viiul.

Viiul ise kuulub muidugi Nipponi muusikafondile. Delfinol on piiritu potentsiaal ja ma mängin temal 2000. aastast. Olen aeg-ajalt mänginud ka teistel Stradivariuse viiulitel, aga nii kui ma seda pilli puudutasin, sain aru, et ta on eriline. Enne mind polnud teda keegi 30 aasta jooksul mänginud ja seetõttu oli alguses raske. Enne kuulus Delfino juudi soost Leedus sündinud USA viiuldajale Jascha Heifetzile, kes oli jõukas ja kogus viiuleid.

Tavaliselt mängis Heifetz teistel viiulitel, aga siiski ta on Delfinot käes hoidnud ja see tekitab minus imelise tunde, kui mõtlen sellele. Heifetz mängis Delfinol mõnikord raadios ülekantud sümfooniakontsertidel ning mõnes intervjuus, mida olen kuulnud, ta räägib sellest pillist. Tal on väga läbipaistev kõla ja mõnel puhul, kui mängin laval väga pehmelt, on seda siiski kõikjale kuulda - isegi pianissimo´s. See on imeline. Tema ülemhelid on väga puhtad.

Kuidas kõik algas? Kas teie vanemad on muusikud?

Olin 3aastane, kui hakkasin viiulit mängima, ja esimest korda hoidsin pilli käes 2aastaselt. Ilmselt olin väga huvitatud helidest ja muusikast. Mu ema on Jaapani mõttes tüüpiline koduperenaine, kes on küll enne abielu ülikoolis õppinud. Isa oli ärimees, kes alustas 1970. aastatel arvutialal, kui see valdkond alles käivitus; ta varustas kogu valitsussektori IBMi arvutitega. Jaapan oli sel ajal veel täiesti analoogipõhine. Aga mõlemad vanemad armastasid muusikat - nad kuulusid sõjajärgsesse põlvkonda ja sel ajal kubises kõigest läänelikust.

Lääne kultuuriga imesid nad endasse vabadust. Vanemate kiituseks tuleb öelda, et nad pole mind kunagi kuidagi sundinud. Selline pressimine võib talendi hävitada - nii vaimselt kui füüsiliselt. Mind kasvatati väga vabameelses vaimus, kuigi Jaapanis on hinnas just traditsioonide kultuur ja ühiskonnas on kõik väga paika pandud. Nii kui ma olin end muusikas leidnud, olid vanemad väga õnnelikud ja ma saingi olla väga vaba.

Elate juba 14 aastat Pariisis. Miks mitte Tokyos?

Esiteks on Tokyo geograafiliselt väga kaugel. Enne Pariisi õppisin ja elasin New Yorgis, aga muidugi olen päritolult jaapanlane. Mul oli tõeliselt imeline õpetaja, kes oli ammu olnud Efrem Zimbalisti (maailmakuulus Venemaal sündinud viiuldaja ja muusikapedagoog, 1890-1985 - T.K.) õpilane. Muidu ma poleks pääsenud 1990. aastal Tšaikovski-nimelisele konkursile ja seda võitnud. Sellega algas mu rahvusvaheline karjäär.

New Yorki minek oli pöörane asi. Jaapan kannab endas tohutult kultuuri - kui võtta asju mustvalgelt, võib öelda, et sealt lahkudes jääd paljust ilma. Teiselt poolt on ameeriklased väga avatud. Siis õppisin hilistel üheksakümnendatel Saksamaal Berliinis. Tollane ning praegune Berliin on väga-väga erinevad. Ma pidin esinema 1995. aastal Marlboro festivalil ja mulle öeldi, et kui ma ei leia seitset vaba nädalat, pole mind vaja. Siis leidsin, et miks mitte elada Pariisis, pealegi oskasin juba prantsuse keelt. Varem mulle mingitel põhjustel see linn ei meeldinud, aga kui ma üritasin, hakkas ta mulle meeldima.

Teil on ilmunud kaheksa albumit. Milliseid neist tõstaksite eriti esile?

Võib-olla, ma ei pea nende üle arvet. Mulle meeldib näiteks album, mille salvestasin Iván Fischeri ja Budapest Festival Orchestraga (2001), kus on näiteks Dvoráki viiulikontsert. Samuti on hea album Sibeliuse ja Waltoni viiulikontsertidega, mille salvestasin Sakari Oramoga (2003).

Miks teie arvates on kaunist daamist viiuliga saanud tänaseks päevaks lausa ikoon? Vanessa-Mae, Sarah Chang, teie...

Vanessa-Mae kuulub muidugi popmuusika valda. Selleks, et teha muusikat, vajad distsipliini ja treeningut, ning seda väga õrnast east. Suureks viiuldajaks saamiseks peab olema tung, ja tung saab alguse hoopis teistmoodi maailmast; sel on ajalooline taust. Samuti erineb euroopalik haridus Aasia omast. Meie oleme rohkem drillitud - vahel on see hea, vahel mitte. Kui sa sirgud, peab sul olema hea kujutlusvõime. Tüüpiline on, et öeldakse: "Ta mängib hästi, aga tal pole kujutlusvõimet." Selliseid asju juhtub väga tihti, sest oleme nii palju treeninud, et pole ruumi enda jaoks.

Te elate üksi?

Ma ei tea, kuidas öelda. Ma pole abielus. Enam pole. See oli suur viga, aga samas ka hea elukogemus. See on naljakas, aga ma vajasin seda kogemust. Elu võib olla väga raske, aga mul oli väga kena ja toetav perekond ning sellest tulenevalt olin liiga optimistlik. Midagi juhtub ja see paneb mõtlema. See on ka kunstnikuks olemise juures hea - sa hakkad paljude asjade üle juurdlema ja see kajastub su mängus.

Mitu kontserti te aastas keskeltläbi annate?

Ma annan umbes 70 kontserti aastas ja sellest piisab. Mõned annavad üle saja, aga mulle see ei sobi - vajan vaba ruumi.

Mida muusika teile enim pakub?

Kõike pakub! Vabadust, tugevust, distsipliini, rahuldust, ilu. Kui ma ei mängiks viiulit, poleks ma praegu siin - see on imeline!