Tuulepargi rajamine ei õigusta hävitustööd looduse kallal

Tanel Leisalu, , matka- ja spordihuviline

FOTO: Matti Kämärä / Põhjarannik

Liikudes üsna tihti Aidu suletud karjääri aladel ning olles näinud selle muutumist inetust pardipojast omanäoliseks ja atraktiivseks puhke- ja vaba aja veetmise piirkonnaks, tekitab seal praegu toimuv kahetisi tundeid.

Enne 1974. aastat, kui karjääri uuemas osas kopp maasse löödi, oli sealsetel aladel asunud kolmes külas ligi 200 majapidamist, mis riigile jalgu jäid ja maa pealt pühiti. Tööstuslik kaevandamine jätkus seal varude ammendumiseni 2012. aastal, misjärel karjääri tranšeed vee väljapumpamise seiskamise järel vaikselt helesinise veega kanaliteks muutusid, meenutades kohati Norra fjorde.

Käisid arutelud, kuidas see ala inimeste huvides taas kasutusele võtta: rajati sõudekanal, kavandati matkarajad jne. Loodus oli taas kord inimkonna hävitustöö üle võtnud. Üks Ida-Virumaa pärle oli sündimas. Nii kohalikud kui kaugemad seiklushuvilised on praeguseks Aidu enda jaoks leidnud ja selle populaarsus on jätkuvalt tõusuteel. Minge ja imetlege, mõningate mööndustega jõuate veel sellest osa saada.

Nii palju kui mina maailma asjadest aru olen saanud, peaks elektrituulikute püstitamine teenima loodust säästvama keskkonna teket.  Aga viis, kuidas seda tehakse Aidus, ei ole seda. 

Kahju loodusele on Aidus sündinud veel enne, kui tuulikud püstigi saanud.

Jätan siinkohal kõrvale ülepaisutatud poleemika radarite häirimise teemal, millega riik üritab tuulepargile pidurit tõmmata. Vaadates veidi laiemat pilti, on ilmselgelt Aidu piirkonna arenemiseks käesolev tuulepark isegi võib-olla et vajalikki, sest ilma rahalise ja muu toeta jääks nii mõnigi projekt seal seisma − Aidu veespordikeskus pidavat hädavajaliku energia saama soodsatel tingimustel tuulikutest.

Kuid mis praegu Aidus toimuva puhul häirib? Aladel, kus loodus on omaaegsest kaevandamisest taastumas, kus kasvavad eri vanuses puud ja taimestik, kus metsloomad on endile kohad sisse võtnud, nautides vaikust ja rahu, toimetavad kallurid, buldooserid ja muud masinad. Nad teevad seda viisil, justkui oleks nad saabunud täiesti kasutule tühermaale. Nad ei tegutse seal looduse säästmise, vaid rahalise kasu huvides.

Ametkonnad sellele väga suurt tähelepanu ei pööra. Aga kahju loodusele on sündinud veel enne, kui tuulikud püstigi saanud.

Ehkki tuulikupargi ehitus oli peatatud, jätkub seal nii-öelda ehitusmaterjali ladestamine, mis seisneb tuulikute aluspinnase kergitamiseks aheraine kuhjamises. Selleks toimetati sinna VKG Ojamaa kaevandusest ehitusmaterjalina tohututes kogustes aherainet, mis tavajuhul oleks tulnud VKG-l ladestada jäätmetena ja selle eest tasuda riigile jäätmemaksu. Kui maa-ameti katastrikaardi järgi tuulikutealuse maa piirjooni korrektseks pidada, siis jääb mulje, et aheraine ladestamisel on ületatud neid piire:  kasvavad puud on valimatult maetud aheraine alla ja on osaliselt risti-rästi pikali.

Tuulikute juurde viivate teede rajamise käigus on samuti väga robustselt maetud aheraine alla suurel hulgal kasvavat metsa ja rikutud lähedusse jäävat maastikku. Aherainet on pillatud valimatult siia-sinna. 

Karjääri kagunurgas, mille vahetus läheduses asub Ojamaa kaevandus, leiab aset samuti omanäolise maastiku ümberkujundamine ühtlaseks platooks: aherainega täidetakse omanäoline kuppelmaastik ja tranšee. Ilmselt on vaja kaevanduse jäätmeid kuhugi ladestada ja ilmselt on ka ametkondade load selleks olemas, aga miks lastakse rikkuda sellist omanäolist maastikku?

Kuhjatud aherainemäed ja -teed ning selle tegevuse käigus tekitatav müra häirib ilmselgelt Aidu oma koduks valinud loomade elu ja raskendab nende liikumist, mistõttu ümbritsevate asulate elanikud kohtavad aina sagedamini oma aedades nii väike- kui suurulukeid, kes on oma elupaikadest eemale peletatud. Ka inimeste liikumist on piiratud, muutes Aidusse rajatud RMK matkatee kohati mitmesaja meetri ulatuses enam-vähem läbimatuks.

Halenaljas on, et kui on soov Aidu karjääris mõnda suuremat matrkaüritust või võistlust korraldada, siis on ametkondadelt vaja taotleda mitmeid lubasid ja kooskõlastusi. Tähthaaval kontrollitakse, et keegi mingil moel jumala eest loodusele selle tegevuse käigus liiga ei teeks. Võib juhtuda, et luba ei saagi kartuses, et mõni jalgrattur või jooksja peaks potentsiaalselt loodusele liiga tegema. Samas paigas toimuva buldooserite hävitustöö puhul pigistatakse aga silmad kinni.

Aidu karjäär moodustab haruldase ja atraktiivse ühtse terviku. Usun, et see on säilitamist väärt selleks, et Ida-Virumaal säiliks erilisi paiku, mis on põnevad ka külalistele. Praegu Aidus toimuvaga hävitame piirkonna atraktiivsust ja see ei ole maakonnas ainus selline näide. Mis jääb niiviisi seiklusmaaks tituleeritud piirkonnast järele?

Aidu tuulikute ümber käiva kaevikusõja lõpetamiseks pakun lahenduse, mis tõmbab ehk veidi maha tuulikupargi arendajate nahaalseid nõudmisi ja millest oleks ka riigil ja maakonnal kasu. Tuulikupargi ehitustööde käigus keskkonnale tekitatud kahju on piisavalt suur ning kaaluks ilmselt üles arendaja poolt riigile kavandatava hiigelkahjunõude. Asi võiks laheneda nõnda, et riik leiab riigikaitse turvalisuse seisukohast sobivad lahendused ning aktsepteerib tuulikupargi rajamist, kuid tingimusega, et Aidus likvideeritakse looduse kallal tehtud hävitustöö kahjud nii suures ulatuses kui võimalik ja taastatakse olukord, mis sealset keskkonda võimalikult vähe häirib.

Tagasi üles