PIRET HARTMAN ⟩ Ida-Virumaa ootab tegusid, mitte analüüse ega suuri sõnu

Piret Hartman, SDE peasekretär, endine regionaal- ja põllumajandusminister Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Reformierakonna ja Eesti 200 vahel sõlmitud võimuleppe põhiaur läheb kaitsevõime tugevdamisele, mis on ka arusaadav. Tähelepanuta on jäänud aga Eesti inimeste igapäevased mured ning piirkondade, iseäranis Ida-Virumaa valupunktid. Mida siis Ida-Virumaa paremvalitsuse võimuleppest ammutab?

Kui ma kümmekond aastat tagasi hakkasin tööalaselt rohkem Ida-Virumaal tegutsema, sai mulle üsna kiiresti selgeks üks tõdemus. Nimelt vaatasid idavirukad altkulmu, kui räägiti, et maakonnal on tugev potentsiaal. Ja kuigi see on tõsi, väljendas see hoiak inimeste pettumust, sest nad olid väsinud riigi suurema kohalolu ootamisest.

Mõni nädal vana võimulepe ei paku kahjuks konkreetseid lahendusi Eesti ühiskonna suurematele valukohtadele ega ka sellele, kuidas Ida-Virumaa potentsiaali ära kasutades tulla toime kohalike väljakutsetega. Küll aga tahan ülimahuka leppe koostajaid tunnustada valdkondlike ekspertide kaasamise eest.

Ida-Virumaa inimesed ootavad valitsuselt selgeid lahendusi töötuse vähendamiseks, siinse tööstuspotentsiaali nüüdisajastamiseks ja oma elujärje parandamiseks. See, kui piirdutakse vaid probleemide analüüsimisega, ei täida nende ootusi. Vaja on tegusid.

Koalitsioonilepe toob esile vajaduse analüüsida Ida- ja Kagu-Eesti regionaalseid eripärasid, kaardistada probleemid ning valida siis koostöös piirkondadega lahendused. Seda hoolimata sellest, et analüüse on tehtud sügavuti ja palju, nagu on hästi teada maakonna spetsiifilised mured ja vajadused. On ilmselge, et Ida-Virumaa on Eestis eriline piirkond, kus keerulised sotsiaal-majanduslikud väljakutsed põimuvad etnilise ja kultuurilise mitmekesisusega.

Piirkonna inimesed ootavad valitsuselt selgeid lahendusi töötuse vähendamiseks, siinse tööstuspotentsiaali nüüdisajastamiseks ja oma elujärje parandamiseks. See, kui piirdutakse vaid probleemide analüüsimisega, ei täida nende ootusi. Vaja on tegusid.

Kuhu jäi põlevkivi kaevandamise õiglane hüvitamine?

Võimuliit rõhutab vajadust kompenseerida ehitusmaavarade − nagu liiva, kruusa ja turba − kaevandamise mõju kohalikule kogukonnale. Märkimisväärselt on Ida-Virumaa ära unustatud − põlevkivi pole üldse välja toodud. See tekitab õigustatult küsimuse, kas regiooni aastakümneid kestnud panus Eesti energiajulgeolekusse ja majandusse jääb õiglaselt tasustamata ja tähelepanuta ka tulevikus.

Tean väga hästi kohalike omavalitsusjuhtide − ja mitte ainult nende − ootust, et valitsus võtaks selge seisukoha põlevkivi kaevandamise õiglasema kompenseerimise kohta − see puudutab nii keskkonnamõjude vähendamist kui ka uute tööhõivevõimaluste loomist. Õiglase ülemineku fond aitab teha suure sammu edasi, kuid see ei kata kõiki tulevasi investeeringuvajadusi.

Eelmisel aastal otsustatud ning sellel aastal rakendunud õiglasem keskkonnatasude ümberjagamine koos Ida-Virumaale tekkiva täiendava keskkonnafondiga teeb küll väikese kummarduse ning võimaldab aastas teha mõne miljoni eest arendusprojekte. Paraku pole see piisav, tagamaks, et tänu põlevkivi kaevandamisele tekkivad prisked riigieelarve tulud jõuaksid maakonda tagasi ning neid suunataks just kohaliku elukeskkonna parandamisse.

Ebavõrdsus kasvab

Üks valusamaid väljakutseid, millega mul tuli regionaal- ja põllumajandusministrina rinda pista, oli ebavõrdsuse kasvamine Eesti erinevate piirkondade vahel ning riigi väljakolimine maapiirkondadest. Seda tendentsi nägime ka Ida-Virumaal, näiteks Jõhvi kohtumaja näol, mille sulgemise suutsime koos kohalike eestvedajatega pausile panna.

Mida on kavas teha selleks, et kvaliteetne haridus ja arstiabi oleksid kättesaadavad ka Sillamäel, Alutagusel või Lüganusel? Valitsemise alusdokumendist seda välja ei loe. Piirkondlik ebavõrdsus suureneb, kui jääme vedurite asemel kaassõitjatena vagunisse.

Leppe erksamad kohad peegeldavad kitsast ärihuvi

Kui suurem osa koalitsioonileppe punktidest rõhub pigem analüüside tegemise vajadusele, siis konkreetsusega paistavad välja kitsaste ärihuvidega seotud teemad − olgu siin näiteks tuumajaama rajamise plaan. Siinkohal ei ole ma ettevõtluse või energeetikaküsimuste lahendamise vastu, vastupidi.

Küsin, kuhu on jäänud regionaalse majanduse elavdamise lubadused, sealhulgas põllumajanduse ja kohaliku tootmise toetamine, mis mõjutavad väga paljude piirkondade heaolu ning töökohtade olemasolu.

Ida-Virumaa eripära ei piirdu vaid majandusküsimustega. Piirkonnas elavad koos eri kultuuride esindajad, kelle jaoks on oluline nii oma identiteedi säilitamine kui ka Eesti ühiskonnas väärika koha leidmine.

Viimastel aastatel on riik teinud mitmeid vajalikke otsuseid, mis on Ida-Virumaale valusa jälje jätnud. Tekkinud haavad tuleb nüüd kinni siduda. Koalitsioonileppes ei kajastu selgelt, kuidas tahab valitsus toetada keelelist ja kultuurilist lõimumist, mis aitaks tugevdada kogukonna sidusust ja usaldust riigi vastu. Ning seda kõike olukorras, kus väheneb Ida-Virumaa elanike arv, aga väheneb ka eestlaste osakaal.

Kõrvulukustav vaikus

Olles olnud mitmete varasemate koalitsioonilepete tegemise juures, tean hästi, et mõnikord on oluline mitte ainult see, mis koalitsioonileppesse kirja saab, vaid ka see, mis hoopis mainimata jääb.

Kui eelmised, sotsiaaldemokraatide osalusel koostatud koalitsioonilepped sisaldasid eesmärki miinimumpalga ennaktempos tõstmiseks, et püsivalt parandada madalapalgaliste ostuvõimet, siis uues koalitsioonileppes pole ühtegi sõna miinimumpalga läbirääkimiste või selle taseme kohta. Seda vaatamata asjaolule, et veel 2023. aasta mais sõlmisid valitsuse, ametiühingute ja tööandjate esindajad hea tahte kokkuleppe, mille järgi peaks 2027. aastaks tõusma miinimumpalga suhe euroopalikule tasemele − 50 protsendini keskmisest palgast. Suurimat kahju sellest otsusest saavad Ida-Virumaa töötajad, sest meie maakonnas on miinimumpalga teenijate osakaal Eesti kõrgeim.

Kuigi koalitsioonilepe on koostatud laiapõhjaliselt, napib selles otsustusjulgust. Öeldakse, et pole mõtet valida uut tapeeti, kui toa seinad ei kanna. Praegusest tapeedivalikust hoolimata soovin, on meie seinad oleksid tugevad.

Soovin, et valitsuse suurtest sõnadest sünnivad vajalikud otsused ja teod − olgu selleks kohaliku majanduse mitmekesistamine või sotsiaalsete probleemide leevendamine. Endise ministri ning Ida-Viru patrioodina olen valmis selle nimel edasi tööd tegema, seda koos praeguse valitsusega.