ERIK GAMZEJEV ⟩ Pealinnakeskne poliitika ei taju otsuste mõju kohalikule elule

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

See, et Eestis on kallis elekter, aastaid kestev majanduslangus ja kasvav piirkondlik ebavõrdsus, on suures osas ka selle tagajärg, et tasakaalukas poliitika on jäänud alla loosunglikult mustvalgetele ja pahatihti elukaugetele eesmärkidele.

Niisamuti nagu okupatsiooniaastatel hooliti Eestis vähe tööstuse mõjust keskkonnale, on roheunistuste seadmisel ja püüdmisel pööratud napilt tähelepanu sotsiaalmajanduslikele tagajärgedele, eriti pealinnast eemal.

Põhiliselt vaid Tallinnas elavatel ja toimetavatel ametnikel ning poliitikutel võib loomulikult olla tekkinud arusaam, et autosid polegi enam vaja. Punktist A punkti B saab tasuta busside ja trammidega, elektriga sõitvate taksode või ka kastirattaga. Et lämmatada isu isiklikke autosid soetada, kehtestasid nad automaksu ja tõstsid kütuseaktsiisi. Kui sellest veel ei piisanud, tõmbasid nad koomale ka maanteede ehitamiseks ja hooldamiseks kuluvat raha.

Selle tagajärjel kannatavad eelkõige väljaspool Tallinna elavad inimesed. Neil ei ole koduukse lähedal peatust, kust iga kümne minuti tagant väljub buss. Suuremate vahemaade tõttu sööksid taksoarved ära suurema osa sissetulekust, mis on niigi kõvasti väiksem kui pealinnas.

Viimaste aastate kliimapoliitika negatiivsed kõrvalmõjud on Eestis tugevamini avaldunud väljaspool pealinna.

Automaks ja teede ehitamise rahakraani koomale keeramine süvendavad niigi laia lõhet pealinna ja ülejäänud Eesti vahel. Kui teed muutuvad kehvaks, siis väheneb ka niigi leige huvi ettevõtluse arendamise vastu maakondades. See omakorda viib töökohti ja paneb veelgi enam inimesi mõtlema ärakolimisele.

Ka viimaste aastate kliimapoliitika negatiivsed kõrvalmõjud on Eestis tugevamini avaldunud väljaspool pealinna. Ida-Virumaal on see võtnud tuhandeid töökohti kaevandustes ja elektrijaamades ning neid teenindatavates ettevõtetes.

Lääne-Virumaal kogunevad kalli elektri tõttu üha süngemad pilved sealse tööstuse lipulaeva, puitmassitehase Estonian Celli kohale.

Süsinikuheitmete vähendamise plaanid lisaks energeetikale ka transpordis ja põllumajanduses põhjustavad uusi probleeme eelkõige maapiirkondades.

Katseid kliimapoliitika kõrvalnähtude korvamiseks on olnud. Aga tuleb aru anda, et soovitud tulemused ei tule sellises ulatuses ja niisuguse kiirusega, nagu poliitikud arvavad ja oma pidulikes sõnavõttudes räägivad.

Vale oleks näiteks naeruvääristada õiglase ülemineku fondi, mille 340 miljonit eurot on mõeldud Ida-Virumaal süsinikukvootide poliitikaga kägistatud põlevkivitööstuse asemele uue majanduse ülesehitamiseks. Selle toel sünnivad mitmed uued ettevõtted, mis peaksid mitmekesistama piirkonna majandust.

Aga selle fondi jõudu ja mõju ei tasu ka ületähtsustada. Uue majanduse ülesehitamine võtab soovitust rohkem aega ja kõik toredad plaanid paraku ei õnnestu. Esialgu oleks pidanud fondi toel rajatavad uued tehased, hotellid ja muud suuremad ettevõtmised olema valmis järgmise aasta augusti lõpuks. Nüüdseks on selge, et see juhtub nõnda vaid üksikutega ja tähtaega tuleb pikendada mitme aasta võrra.

Uute tehnoloogiate rakendamine ja rahastamiskavade kokkupanek ei käi enamasti nii kiiresti nagu konverentsiesitluse slaidil või poliitilises dokumendis. See ei tähenda, et uue ja puhtama majanduse loomisega ei peaks tegelema. Aga meeles tasuks pidada ka talupojatarkust, et uue kaevu ehitamiseks tuleb varuda tunduvalt rohkem aega kui vana kinniajamiseks. Ja iga kord ei õnnestugi õiget soont tabada.

Seda arvestades on arusaadav ka Viru Keemia Grupi juhatuse esimehe Ahti Asmanni hämming, mida ta väljendas hiljuti Põhjarannikule antud intervjuus. Ta ei mõista, miks tahetakse koostamisel olevasse energiamajanduse arengukavasse kirjutada sisse konkreetsed aastaarvud, mil Eestis tuleb lõpetada põlevkivist elektri ja õli tootmine. Seda reguleerib turg nagunii. Kui nõudlus põlevkiviõlist tehtud laevakütuste järele peaks kaduma, siis see lõpebki ära ja kaovad ka sellega seotud töökohad ja maksutulud. Aga milleks seada selle väljasuretamine eesmärgiks, mille täitmiseks tublid ametnikud hakkavad uusi kunstlikke regulatsioone välja töötama?

Energiamajanduse arengukava ei peaks Asmanni meelest midagi keelama, vaid keskenduma arendamisele ja vastama küsimusele, kuidas Eesti kavatseb varustada ennast elektri ja soojusenergiaga praegu ning tulevikus hinnaga, mis laseb majandusel kasvada ega võtaks eratarbijate rahakotist aina suuremat tükki.

Reformierakond ja Eesti 200 lubavad värskes koalitsioonileppes analüüsida Ida- ja Kagu-Eesti regionaalseid eripärasid, kaardistada probleeme ning valida koostöös piirkondadega välja lahendused. Kas tõesti pole eelnevate aastate jooksul seda tehtud ja neid piirkondi puudutavaid olulisi otsuseid on tehtud vaid kõhutunde põhjal?

Sellisest analüüsist ja kaardistamisest on kasu vaid siis, kui võrreldes varasemaga ei klammerduta elukaugete loosungite külge ja arvestatakse oma otsuste tegelikku mõju kohalikule elule.