ERIK GAMZEJEV ⟩ Ukrainas toimuva suhtes ei saa jääda neutraalseks

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Praegu on väga tähtis, et Eesti populaarsed poliitikud selgitaksid aktiivselt oma venekeelsetele valijatele, et see, mida Putin Ukrainas teeb, on kuritegu ja Ukraina rahvas jaoks on see vabadussõda, mis aitab ka Eestis hoida rahu ja iseseisvust.

Peaaegu iga päev küsib mõni mujal Eestis elav tuttav, kuidas Ida-Virumaal meeleolud on. Ukrainas toimuva sõja suhtes. Olen enamasti öelnud, et hea on seegi, et suuri uudiseid selle kohta ei ole. Aga see ei tähenda, et poleks põhjust muretseda.

Ekslik on arvata, et valdav osa 130 000 Ida-Virumaa elanikust on selles, mida Putin Ukrainas korda saadab, ühel meelel. Pilt on kirju.

Ida-Virumaal on suur hulk inimesi, kes elavad vaprale Ukraina rahvale tingimusteta tulihingeliselt kaasa ja püüavad aidata, kuidas suudavad, ning soovivad Putini kuritegeliku režiimi võimalikult kiiret kokkuvarisemist. Nende inimeste arv kasvab iga päevaga.

Samas on ka selliseid inimesi, kellele aina enam Stalini aega meenutav Venemaa meeldibki. Eriti siis, kui demokraatlikus Eestis turvaliselt elades ise sellise valitsemisviisi kurjade mõjudega vahetult kokku ei puutu.

Aga distantsilt on äge jälgida justkui märulifilmi, kus diktaator valitseb, pommitab naabreid, püüab võõraid maid vallutada, naudib isikukultust ja represseerib teisitimõtlejaid. Kõige selle toeks keerab võimas propagandamasin hea ja paha, tõe ja vale pika aja jooksul osavalt kõverpeeglisse.

Neutraalseks võib jääda mis tahes poliitilistes küsimustes, aga teisele riigile kallaletungimisele ja vägivallale tuleb põhimõtteliselt ja selgelt vastu olla.

Ühe suurema rühma moodustavad inimesed, kelle meeli valitseb praegu eelkõige nõutus. Putinist on viimase paarikümne aasta jooksul kujunenud paljudele neist hea tsaari võrdkuju. Temast pole nende eluolule olnud küll mingit otsest kasu, aga soov uskuda ilusaid muinasjutte teeb oma. Eriti siis, kui Eestis elades pole neil inimestel endil eri põhjustel just kõige paremini läinud. Tööturul on konkurentsivõime madal, sissetulek nigel, eesti keelt pole ära õppida õnnestunud ja usaldus Eesti riigijuhtide suhtes on madal. Aga helendav ekraan on aastaid loonud ettekujutust heast elust Venemaal ja kurje plaane hauduvast läänest. See andis justkui mingi virtuaalse kindlustunde või pidepunkti.

Nüüd on see armastatud tsaar mõne nädala jooksu arusaamatute tegudega aga nad sellestki tundest ilma jätnud. Ta teeb Ukrainas pommidega maatasa haiglaid, elumaju, lasteaedu ning tapab valimatult inimesi linnades, kus elavad − pange tähele − valdavalt vene keelt kõnelevad inimesed. Saadab kahurilihaks oma kodanikke. Peksab laiali meeleavaldusi ja topib vangikongi rahu eest võitlevaid oma inimesi.

Oma riik surutakse üha sügavamasse isolatsiooni ja majandus variseb kokku, hinnad kerkivad, kaubad kaovad lettidelt. Sõnavabadus on keelatud. Mille nimel? Kellel sellest nüüd parem hakkas? Sõja õigustamise propaganda on muutunud sedavõrd absurdselt ebausutavaks, et ajab iiveldama ja töölt lahkuma isegi mitmeid selle staažikaid meistreid endid.

Toimuv võtab iga päevaga üha rohkem tummaks seniseid Putinisse uskujaid. Paljud inimesed Ida-Virumaal ütlevad, et nad ei taha sellest Putini alustatud vennatapusõjast üldse midagi rääkida. Paljudel on sugulasi ja tuttavaid mõlemal pool. Tülid ja vihkamine on lihtsad tekkima ka perede ja suguvõsade sees.

Praegu on paljudel inimestel hoiaku muutumise faas, kus pettumine on ilmselge, aga senise maailmapildi kokkukukkumist on raske ja valus omaks võtta. Selgeks on saanud, et Putini Venemaa ei kaitse tegelikult kedagi, vaid külvab hoopis surma, hävingut ja kaost. Nähes Vene vägede poolt puruks pommitatud linnu, tuhandeid süütuid hukkunuid, miljoneid põgenikke, on suurim soov, et midagi sellist siin ei korduks.

Suhtumise muutus peegeldub ka näiteks osa Keskerakonna poliitikute käitumises. Kui samasugune saadikute seltskond, kes on jätnud varem hääletamata näiteks küüditamise ohvrite mälestamise avalduste poolt, hoidus mõned nädalad tagasi riigikogus avaldamast toetust Ukrainale, siis sel esmaspäeval vastu võetud uue pöördumise hääletusel vajutasid nad kõik rohelist nuppu.

Oma osa selles on ilmselt Keskerakonna juhtide mõjutustööl. Kuid küllap tajuvad need saadikud ka muutust oma valijate meeltes.

Praegu on väga tähtis, et populaarsed poliitikud nii riigi kui kohalikul tasandil selgitaksid vahetutel kohtumistel, sotsiaalmeedias ja kõikvõimalikul muul viisil oma valijatele, et see, mida Putin Ukrainas teeb, on kuritegu ja Ukraina rahvale on see vabadussõda, mis aitab ka Eestis hoida rahu ja iseseisvust. 

Et Ukrainast sõjakoleduste eest Eestisse põgenenud inimestesse ei ole põhjust eelarvamustega suhtuda ja nende abistamine on üldinimlik. Midagi tuleb senisest heaolust meie läheduses valla päästetud sõja tõttu loovutada, aga nende kannatuste kõrval, mida on pidanud üle elama süütud Ukraina inimesed, on see kõik võrreldamatu. Neutraalseks võib jääda mis tahes poliitilistes küsimustes, aga teisele riigile kallaletungimisele ja vägivallale tuleb põhimõtteliselt ja selgelt vastu olla.

Selliste sõnumite aktiivne levitamine kõigi Eesti poliitikute poolt oleks suur heategu kogu meie oma ühiskonna tugevdamiseks. See ei laseks ka Kremli peremeestel tekkida lootusepoegagi, et siin ootaks keegi neid kui päästjaid ja kaitsjaid lilledega, nagu nad arvasid väga ekslikult Ukrainasse tungides.