/nginx/o/2023/03/07/15184801t1h9c05.jpg)
Selle üle, millistel kaalutlustel 8500 Ida-Virumaal elavat Eesti kodanikku andsid riigikogu valimistel oma hääle Eesti valitsust fašistideks sõimanud Mihhail Stalnuhhinile ja Venemaa sõjategevust Ukrainas õigustavale Aivo Petersonile, saab mõtteid veeretada nädalaid ja kuid. Kuid ilmselgelt olid need toetushääled nende kahe poliitiku vaadetele.
Lõppkokkuvõttes jäid aga tühjad pihud nii valijatele kui ka Stalnuhhinile ja Petersonile. Mõlemale jäi koht parlamendis napilt kättesaamatuks. Selline valik osutus karuteeneks ka Ida-Virumaale, kel on nüüd parlamendis veelgi väiksem esindus kui varem. Need hääled aitasid tulenevalt valimissüsteemist tegelikult võimendada Reformierakonna võitu Eestis.
Küll aga on nende tugev valimistulemus kinnitus, et Ida-Virumaal elab suur hulk inimesi, kes jagavad vaateid, mis on valdavale osale Eesti ühiskonnast vastuvõetamatud ja õõvastavad.
Samas peaks selline äratuskella tirin demokraatlikel valimistel olema moodustatavale uuele valitsusele parem märguanne kuhjunud probleemidest kui mingisugused spontaansed protestiaktsioonid. See on märguanne, et Ida-Virumaa teemadega on vaja tegelda järjepidevalt ja süsteemselt, mitte ainult projekti- ja õhinapõhiselt.
Ida-Virumaalt riigikogusse valitud Meelis Kiili on lubanud Reformierakonda veenda, et kujunenud olukorras oleks vajalik Ida-Viru küsimustele pühenduva ministri ametikoha loomist. Saab näha, kui palju teda tema oma erakond kuulda võtab või milliseid lahendusi veel kavas on.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)