:format(webp)/nginx/o/2023/04/05/15240045t1hfe5c.jpg)
On loomupärane, et linnade ja valdade volikogudesse kandideerijad pajatavad valijatele jutustusi sellest, kuidas kodukant hakkab nende taktikepi all hoogsalt arenema ning sinna tulevad elama uued elanikud, seal hakatakse ettevõtteid looma ning uusi avalikke hooneid, teid, väljakuid, parke ja kõike muud head ja paremat rajama.
Suured unistused ja usk paremasse tulevikku on omavalitsuste juhtidele vajalikud omadused. Kuid selle kõrval tuleb siiski arvestada, et tegelikus elus tuleb teha pidevalt keerulisi otsuseid olukorras, kus elanikke ja maksumaksjaid jääb järjest vähemaks, eelarvetulud kipuvad kahanema, aastakümnete jooksul omavalitsuse õlule kogunenud asutused, hooned ja muu vara muutub aina raskemaks koormaks, nagu ka omavalitsuse palgal olevad töötajad.
Üks Eesti suuremaid linnu Kohtla-Järve on viimase 15 aastaga kaotanud ligikaudu veerandi ehk 10 000 elanikku. Rahvastiku prognoosimise asjatundjad leiavad, et sellise kahanemise hoogu ei õnnestu ka järgneva 10-15 aasta jooksul pidurdada.
Et elanike arvu kokkukuivamisega kaasnevate ebapopulaarsete otsuste tegemist on linnas palju aastaid edasi lükatud, on see lumepall muutunud veeredes üha raskemaks. Muu hulgas puudutab see ka haridusvõrku, millest tänane Põhjarannik kirjutab.
Elanike ja maksutulude kaotamises ei ole midagi rõõmustavat, kuid samas ei tähenda see, et väiksemana poleks võimalik linnaelu hästi korraldada. Nii-öelda väiksemaks arenemine on peen kunst, mis eeldab head plaani ja tugevaid närve ning meelekindlust seda oma inimestele selgitada. Pealegi on Kohtla-Järve endiselt üks Eesti suuremaid linnu.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)