Samas on üsna selge, et Ida-Virumaal teevad mõjukaid muutusi ja loovad tuntaval hulgal uusi töökohti eelkõige olemasolevad suuremad ettevõtted. Nad tugevdavad oma konkurentsivõimet, nüüdisajastades tehnoloogiat, muutes seda keskkonnasõbralikumaks. Seda tegevust tuleb toetada, aga mitte takistada kunstlikul moel või ootamatute maksutõusudega, milleks on näiteks plaanitav järsk saastetasude tõus, mis haavab Ida-Virumaa mitmete suuremate tööandjate konkurentsivõimet.
Muuseas, ka õiglase ülemineku fondi senine suurim edulugu, magnetitehas, on väga tihedalt seotud juba kolmveerand sajandit Sillamäel tegutseva metallurgiatööstusega Silmet.
Õiglase ülemineku fond teeks Ida-Virumaale karuteene, kui riigis võimul olevad poliitikud näeksid ainult selles lahendust kõigile selle piirkonna probleemidele, lisades juurde, et andsime teile ka valitsuse esindaja, mida te veel tahate. Unustades seejuures, kui palju on Ida-Virumaa aastakümneid eelkõige tänu põlevkivitööstusele riigile tulu toonud.
Õiglase ülemineku fond on vaid üks üsna kitsaste raamidega vahend, kuidas seni riigi suurima tööpuudusega ja kõrge vaesuse määraga piirkonda paremale järjele aidata. Kindlasti tuleb seda maksimaalselt ära kasutada. Teist sellist võimalust ei pruugi enam tulla. Seetõttu oleks eriti kahju, kui osa rahast jääks kasutamata, kuluks pseudotegevustele või läheks lihtsalt Ida-Virumaa jaoks raisku.
Kuid selleks, et Ida-Virumaa saaks tõmbava, aga mitte tõukava jõuga magnetiks, on vaja riigi ja kohalike omavalitsuste ning ettevõtjate koostöös sündivat tervikplaani.
Ida-Virumaast rääkides ei tasu minna äärmustesse ja öelda, et kõik on hästi või halvasti. Tõde on vahepeal. Püüdkem olla optimistid. Mõeldes näiteks, et kui kolmandik idavirulasi elab suhtelises vaesuses, siis kaks kolmandikku, keda on üle 90 000 inimese, tulevad väga hästi toime. See suhe on enam-vähem samasugune nagu poolt- ja mittehääletajate vahel Kaja Kallase Reformierakonna esimeheks taasvalimisel partei viimasel üldkogul.