Erihoolekanne annab inimesele lootuse ja uued võimalused

Liina Lanno
Copy
ASi Hoolekandeteenused juhatuse esimees Liina Lanno.
ASi Hoolekandeteenused juhatuse esimees Liina Lanno. Foto: sotsiaalministeerium

Sotsiaalhoolekanne on üks valdkond, millest rääkimine pole riigis nii popp kui kestlikkuse või roheteemad, rääkimata rahvale meeldivast kultuurist või meelelahutusest. Sotsiaalhoolekanne tähendab toetusi ja teenuseid ning on juba algusest peale inimeste peas seotud abivajajate, maksumaksja raha ning vaeva ja viletsusega.

Tegelikult on sotsiaalvaldkond seotud alati positiivsusega. Kellegi elu muutub, läheb paremaks ja lootusrikkamaks ning tekivad uued võimalused. Just seda mõtet tuleb meil võimestada.

Sotsiaalvaldkonnas on üks sektor, kus maksumaksja raha läheb alati täie ette ning toodab ainult head ja edasiviivat, kuid millest räägitakse laste ja eakate vajaduste kõrval vähem. See on psüühilise erivajadusega inimeste hoolekanne.

Õnneks on ühiskond jõudnud punkti, kus vaimne tervis ja selle hoidmine on aktuaalne ning iga sellesse valdkonda suunatud ressurss toob kasu. Aga siinkohal tuleb ka meeles pidada, et on inimesi, kelle vaimne toimetulek on juba kas sünnipäraselt või noores eas omandatud haiguste ja kogemuste tõttu selline, et nad vajavad oma ellu abi ja tuge rohkem kui keskmine kodanik. Nendele inimestele ongi mõeldud erihoolekande teenused.

Enam ei ole selliseid suuri hooldekodusid, kuhu inimene "ära pandi" ja kus valvasid kurjad sanitarid.

Erihoolekande teenustele saab inimene tulla juba 18aastaselt, kui toimetuleku- või hoolduskool on lõpetatud ja noor on saanud täisealiseks. Kui sinnamaani on noore vanemad saanud rahulikult käia tööl, sest lapse elu on koolis olnud korraldatud, siis nüüd tekib küsimus: kuidas edasi, kui laps on suureks saanud?

Nii nagu iga laps suureks saades oma pere pesast välja lendab, nii saab lennata ka psüühilise erivajadusega noor ning alustada oma elu toredas tegutsemistahet täis töötajatega grupikodus. Enam ei ole selliseid suuri hooldekodusid, kuhu inimene "ära pandi" ja kus valvasid kurjad sanitarid.

Nüüd on peaaegu igal pool tänapäevased ja väikese grupiga perelaadse korraldusega kooselu võimaldavad üksused, kodud, kust on võimalik minna nädalalõpul perele külla või sõita puhkusele. Kõik need üksused asuvad kogukondades, kohtades, kus avalikud teenused (töökohad, õppeasutused, arstiabi, poed, kinod, teatrid, iluteenused jne) on kõigile kättesaadavad.

Olemas on ka töö- ja tegevus(päeva)keskused, kus päevasel ajal saavad noored erinevates tegevustes oskusi juurde õppida ja ka vaba aega veeta ning õhtul jälle koju minna.

Nii grupikodudes kui päevakeskustes töötavad tegevusjuhendajad, kes on väljaõppinud spetsialistid. Nende roll on olla iga päev elaniku kõrval asenduspereliige, kes aitab igapäevaelu toimingutega või siis viib töö- ja tegevuskeskustes läbi erinevaid loovaid tegevusi.

Erihoolekande valdkond on rebimas ennast lahti postsovetlikust puudele ja abivajadusele keskendunud kultuurist ja sisse toonud mõiste "taastumine". See ei tähenda tervenemist, küll aga toimetulemist sõltumata oma haavatavusest (haigusest või erivajadusest), see tähendab inimeses julgust näidata teistele oma tugevusi ja häid kogemusi ning olla täisväärtuslik kogukonna ja ühiskonna liige.

Taastumise teekonnale saab inimene astuda siis, kui ta ise usub oma võimetesse ja saab ise oma elu üle otsustada. See tähendab, et ka teda ümbritsevad inimesed peavad andma talle lootust ja süstima optimismi, mis vaimse tervise häirega võib kaduma minna.

Erivajadusega inimest tõstab kõrgemale kõik, mis teisigi inimesi: võimalus õppida ametit, võimalus töötada jõukohasel töökohal ning olla ka tähelepanelikult ära kuulatud ja mõistetud.

Erihoolekande valdkonda tulevad tööle inimesed, kellele meeldib teha tähendusrikast tööd, muuta iga päev elusid sisukamaks ja võimalusterohkemaks. Särtsakad ja tähelepanelikud inimesed, kes valdkonnas töötavad, on öelnud: "Oleks ma varem teadnud sellistest võimalustest!" Paraku on erihoolekande valdkond jäänud tihtipeale üldhooldekodude varju ja tihti neid ka samastatakse.

Tegelikkuses on erihoolekande valdkonnas töötaval inimesel ainulaadne võimalus oma igapäevase tööga teha väikesi imesid, sest just igapäevane taastumise toetamine aitab muuta psüühilise erivajadusega inimeste elu tegusaks ning toetada neid kogukonda lõimumisel.

ASi Hoolekandeteenused (HKT) Pärnu Niidumetsa kodu ööpäevaringse erihooldusteenuse eakas elanik Riho on kogu elu elanud erinevates suurtes hooldekodudes ning hindab kõrgelt elu väikeses hubases kogukonnas asuvas kodus. "Kõike teeme kodus ise, koristame ja hoolitseme aia eest, teeme süüa ise. Siin on hea, kõik on käe-jala juures, saan ise käia jalutamas, poes, rannas, kontsertidel. Lühimälu mul ei ole eriti, aga nüüd saan üksinda väljas käimisega hakkama − luuran nutitelefoni pealt, mis kus on." Riho hindab väga ka seda, et kogukonnas elades saavad ka tema tütred sagedamini tal külas käia.

Roman saab ASi Hoolekandeteenused (HKT) Tallinna kogukonnaelamise teenust ja ka tema on varem elanud suurtes hooldekodudes. Meenutades möödunut, räägib ta endast kui invaliidist ja patsiendist. Kui aga jutuks tuleb elu praegu, näeb ta ennast hoopis teisiti. "Saan käia poes ja teha ise meelepärast sööki, meil on kenad riided ja mugav kodu koos oma toaga. Siin on ka internet, saame vaadata erinevaid telekanaleid ja lugeda uudiseid, ka arvutimänge mängida. Raamatukogus saab käia, spordiga tegelda." Tallinnas kohtub ka Roman rohkem oma vanematega, sest Võisikule oli neil varem Narvast liiga pikk tee tulla. "Selline elu on täisväärtuslik, mul on töö ja võimalus ühiskonnas kasulik olla."

Aitäh kõikidele tegevusjuhendajatele, kes toetavad psüühilise erivajadusega inimesi nende taastumise teel ning aitavad neil olla oma elu loojad. Soovin, et tegevusjuhendaja tööd märgataks ja hinnataks rohkem ning et üha enam särasilmseid inimesi jõuaks sellesse ametisse, et aidata erivajadusega inimestel elada oma parimat tavalist erilist elu.

Tagasi üles