EDGAR KASKLA Planeedi huvides tuleb leppida väiksema majanduskasvuga

Edgar Kaskla
Copy
California ülikooli politoloogiaõppejõud Edgar Kaskla.
California ülikooli politoloogiaõppejõud Edgar Kaskla. Foto: Erakogu

Pole üllatus lugeda Ida-Virumaa skeptilisest vaatevinklist rohepöörde kohta ("Ida-Viru elanikud on rohepöörde suhtes skeptilised", Põhjarannik, 13. juuni 2024). Samasugust hoiakut võib leida kõikjal üle Eesti.

On õige, et mingil määral on Ida-Viru ehitatud põlevkivienergia baasil, aga ajad on nüüd teised ning tuleb tõsiselt mõelda, kuidas muuta tervet majandussüsteemi ja viia see teisele alusele. Kunagi oli ka aeg, mil söe asemel hakati rohkem kasutama bensiini ja diislikütust. Enne elektri tulekut põletati lampides vaalaõli. Selline üleminekuperiood on nüüd taas käes. Selle erinevusega, et majanduse loogika ja kasvupoliitika eesmärgid tuleb üldisemalt ümber teha.

2023 oli inimajaloos kõige soojem dokumenteeritud aasta. 2024. aasta esimesed neli kuud olid veelgi soojemad kui eelmisel aastal. Maakera on leekides. Ekstreemsed tagajärjed ja nende mõju looduskatastroofidele on kindlaks tehtud. Alles olid uputused Lõuna-Saksamaal, Siberis on jälle suured tulekahjud, isegi Eestis oli mai lõpus iseäranis soe, kuigi on alles kevad ja mitte suvi.

Ei ole realistlik püüda igal aastal kolmeprotsendilist majandustõusu olukorras, kus söe, nafta ja gaasi jõudu enam kasutada ei saa.

Inimkond on kasutanud odavat ja tõhusat energiat selleks, et kasvatada majandust. Selleks on kasutatud peamiselt kivisütt, naftat ja maagaasi, mis kõik tekitavad kasvuhooneefekti, mille tõttu atmosfäär ja Maa järjest soojenevad. On kindlaks tehtud, et selle on põhjustanud inimesed ja mitte looduslik mõju. Seekord oleme meie need, kes maailma soojendavad.

Peamine probleem on süsinikdioksiid (CO2), mille kontsentratsiooniks õhus mõõdeti tänavu maikuus 426,90 osa miljoni kohta (ppm). See on kõrgeim näitaja alates 1880. aastast, mis märgistab industriaalajastu algust.

Rahvusvaheliselt on otsustatud saavutada, et soojenemise piir ei ületaks 2 ºC (arvestuse alguseks jällegi 1880). Selleks on vaja hoida CO2 kontsentratsiooni allpool 450 osa miljoni kohta. Noh, pressitakse päris ligi ja alles on aasta 2024.

ÜRO peasekretär on korduvalt hoiatanud, kuivõrd ohtlik on praegune olukord, ja soovitanud kiiremat üleminekut rohelisele tulevikule, aga paraku keegi Antonio Guterrese sõnu eriti ei kuula. Selles suhtes võib süüdistada muidugi ÜROd, euroliitu, G7 riike ja teisi, nagu Hiinat, kus elekter on toodetud peamiselt sütt kasutades, ja ka Venemaad, kus ollakse skeptilised, et soojenemine üldse toimub. See tuleneb ka sellest, et Venemaa tahab müüa rohkem oma kütuseid. Kui läände ei saa müüa, siis mujale, kust saab valuutat kokku kraapida.

Süsinikuheitmete vähendamine liigub aegluubis või on lihtsalt unustatud, et aega midagi ette võtta ei ole enam palju jäänud. Tuleb meelde film "Ära vaata üles" ("Don't Look Up") aastast 2021. Selles filmis oli tegemist küll otseselt meteoriidiga, aga metafooriliselt on jutt kliimasoojenemisest. Tuleb just nimelt üles vaadata, tuleb tunnetada, et midagi on muutunud.

Valus tõde on, et majanduspoliitika, millega aetakse taga iga-aastast juurdekasvu, peab lõppema. Pole võimalik saada majanduslikku kasvu, kui peab samal ajal vähendama kasvuhoonegaase tekitavaid energiaressursse. Ei ole realistlik püüda igal aastal kolmeprotsendilist majandustõusu olukorras, kus söe, nafta ja gaasi jõudu enam kasutada ei saa.

Küll aga on võimalik arendada taastuvat energiat, kasutades päikseenergiat või tuulejõudu. Seda on mõnevõrra tehtud, aga kaugeltki mitte piisavalt. Paljudel on valus kuulda sellist sõna nagu "jätkusuutlikkus", aga peame sellele keskenduma, kui tahame inimkonda sel sajandil päästa.

Eesti on aastakümneid kasutanud elektritootmiseks põlevkivi. Alles viimastel aastatel on selle osakaal vähenenud. On teada, et põlevkivi tekitab palju süsinikuheitmeid ja selle kasutamisest tuleb loobuda. Mis asemele tuleb? Praegu ei olegi millegagi seda auku täita. Isegi päike ja tuul suudaksid vaid osaliselt täita Eesti vajadusi juhul, kui edasi püüeldakse majandusliku kasvu poole. Elektrit on vaja ka siis, kui tuult ja päikest pole. Võib-olla ongi päiksepaneelide ja tuulikute tiibade tootmine see, mis Ida-Virumaale uusi töökohti annaks.

Süsinikuheitme vähendamisest palju pakilisem tundub olevat keelepoliitika koolides, mured Ukraina olukorra üle, automaksud jne. Aga ei tohi ära unustada, et palju raskemad ja tulevikule olulisemad otsused on rohepöörde suhtes tegemata. Tuleb tõsiselt mõelda, kuidas majanduslikult üleminekut korraldada. Selleks on vaja otsuseid nii kohalikus poliitikas, Toompeal, Brüsselis kui isegi G7 riikides seas. Me vajame ellujäämist.

Tagasi üles