Läinud pühapäeval Jõhvi kontserdimajas kongressi pidanud EKRE-l on üheks tüviteemaks kujunenud võitlus rohepöördega ja lubadus taastada põlevkivitööstuse hiilgeajad. Ometigi ei ole Ida-Virumaal, kus selline seisukoht peaks olema pärast tuhandete töökohtade kadumist Euroopa kliimapoliitika tagajärjel meelepärane, valimistel edu toonud. Valimistulemus ei jää väga kaugele ka teise äärmuse − roheliste omast, kel jäi nullist vähe puudu.
JUHTKIRI ⟩ Kuhu jäävad EKRE valijad Ida-Virumaal?
Viimati toimunud europarlamendi valimistel jäi EKRE saagiks vaid 6 protsenti häältest, mis on samas suurusjärgus nagu Reformierakonnal, kes on EKRE põhiline rünnakuobjekt. Kui Ida-Virumaal valimistel kõrgliigas mängivad Keskerakond ja Aivo Peterson kõrvale jätta, siis nii-öelda esiliigas jäi EKRE selgelt alla nii Isamaale kui ka sotsidele, kes kogusid 12 protsenti häältest.
EKRE-l ei ole Ida-Virumaal oluliselt paremini läinud ka varasematel valimistel: 2023. aasta riigikogu valimistel tuli veidi üle 8 protsendi ja 2021. aasta kohalikel valimistel vaid neli protsenti häältest. Üksikud kandidaadid osutusid valituks üksnes Jõhvis ja Alutagusel.
Üks põhjus võib olla selles, mis on kaasa toonud ka EKRE praeguse sisetüli, ehk küsimus, kas senise poliitikaga on võimalik pääseda Eestis ka poliitikat mõjutama. Valijaid, kes jagavad EKRE vaateid, võib olla rohkem, kui valimistulemused näitavad, aga nad jätavad hääle andmata, sest ei usu, et sel erakonnal õnnestub võimule pääseda.
EKRE juht Martin Helme rääkis aasta alguses Põhjaranniku intervjuus, et erakond peab oleme nii tugev ja mõjukas, et teised peavad hakkama temaga tugevalt arvestama. Äsjane kongress ja seal kõlanud mõtted ei suurenda tõenäosust, et selline olukord võiks lähitulevikus tekkida.