JUHTKIRI ⟩ Kui ühiskond toetub toetustele

Sularaha. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Juba enam kui aasta tegeleb Ida-Virumaa Euroopa Liidult saadud õiglase ülemineku fondi raha jagamisega. Järjepanu selgub see, kes saavad sellest meepotist raha ja kes ilma jäävad. Kriteeriumid, mille järgi neid otsuseid tehakse, on muidugi omaette teema, aga kogu selle rahapillerkaari taustal jääb varju õiglase ülemineku fondi tegelik eesmärk: luua selle toel uusi töökohti nende asemele, mis on kadunud ja kaovad põlevkivitööstuse hääbumise tagajärjel.

Tõsi, ka suurinvestoritele jagub sellest fondist üksjagu, aga töökohtadest rääkides näeme vilju alles millalgi tulevikus.

Ent ettevõtlus-, kogukonna- ja teisi toetusi jagatakse ka muudest allikatest. Need, kes süsteemi tunnevad, on ammu osanud sellest endale kasu lõigata ning muudkui taotlevad toetusraha iga väiksemagi asja jaoks. On ka neid ettevõtjaid, kes ennast põhimõtteliselt mingite toetustega ei seo, leides, et nii säilitavad nad sõltumatuse kellegi ees aru anda.

Ent ülejäänud ühiskond on toetustega nii ära harjunud, et ei oska ilmselt enam seda maailma ette kujutadagi võimaluseta, kus erinevate valdkondade jaoks poleks ette nähtud toetusi. Ent see kõik moonutab klassikalist turumajandust, kui räägime ettevõtlustoetusest. Lihtsamalt öeldes on ju skeem selline, et meie, maksumaksja taskust võetakse raha, antakse see ettevõtjale, et too pakuks meile teenust, mida me ettevõtjalt jällegi oma raha eest ostame. Kas see kaup või teenus on meile seejuures soodsam, kui olnuks ilma toetusteta? Vastus on kirjas meie kaupade-teenuste hinnasedelitel ja -kirjadel.