ANVAR SAMOST ⟩ Uue peaministri algus sai ootamatult rabe

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Uue, Kristen Michali valitsuse algus on olnud erinev sellest, mis ajakirjanike ja poliitikavaatlejate ootus oli. Kui Michali vaoshoitud, kuid jõuline käitumine Kaja Kallase valitsuse ministrina ning tema esimesed sammud Reformierakonna esimeheks ja peaministriks saamise teel ning koalitsioonikõneluste kommunikeerimisel andsid alust arvata, et uus valitsusjuht on süsteemne, ratsionaalne ja pika vaate mees, siis tegelikkus on olnud risti vastupidine.

Esimesed üllatused tulid koos koalitsioonileppega, kuhu oli lihtsale sõnastusele ja lühidusele vaatamata ära peidetud mitu halba uudist, mille leidmise au jäi lugejatele. Esimene neist oli ettevõtte tulumaksu kehtestamine, mille sõnastus koalitsioonileppes jättis esmalt mulje, nagu üldine tulumaksu määr lihtsalt tõuseks.

Teine peidetud põhimõtteline maksupoliitika muutus oli lisanduva üksikisiku tulumaksu ehk selle kahe protsendipunktise osa arvestamine alates esimesest teenitud eurost. Selle seadusena vastuvõtmisel kaob Eestis maksuvaba tulu kui selline.

Kolmanda, kuid ilmse mitte kõige viimase maksuüllatusena sai selgeks, et ettevõtte tulumaksu on kavas korjata avansilisena ehk ettemaksuna. Tegelikult ei ole koalitsioonilepingu sõnastust teraselt lugedes teisiti isegi võimalik.

Ükski neist suurtest ja pöördelistest muutustest ei ole selline, mis kellegi elu paremaks teeks. Hullem, peaministri vaates, on see, et sarnaselt tulumaksu tõstmisega on maksuvaba tulu kaotamine ja ettevõtte tulumaksu sisseviimine otseses vastuolus kõigega, mida Reformierakond on 30 aastat programmis, valimisreklaamides ja kuvandi keskse osana lubanud.

Sarnaselt tulumaksu tõstmisega on maksuvaba tulu kaotamine ja ettevõtte tulumaksu sisseviimine otseses vastuolus kõigega, mida Reformierakond on 30 aastat programmis, valimisreklaamides ja kuvandi keskse osana lubanud.

Kuuldavasti oli ettevõtetele tulumaksu kehtestamine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kindel nõudmine, mille täitmise eest nad olid valmis nõustuma käibemaksu tõstmisega. Kui nii, siis ei ole Michal ja riigikogus 38 kohta kontrolliv Reformierakond läbi rääkinud mitte tugevuse ja pika vaate, vaid pigem valitsuse kiire kokkusaamise soovi pealt. Kuna ka mitmed muud paigad koalitsioonileppes kannavad äratuntavalt sotsiaaldemokraatide näpujälgi (tuuleparkide toetamine, riiklike üürielamute programm), siis võib oletada, et ka edaspidi näeme uues valitsuses sotside domineerimist ja sisemise opositsiooni populaarse rolli esitamist.

Ettevõtte tulumaksu kogu kahju aga alles hakkab välja tulema. Kindlasti eeldab selle avansilisena sisseviimine hüppelist administratiivse koormuse kasvu ettevõtetes, aga veelgi enam maksuametis. Eesti suureks positiivseks eripäraks olnud lihtne ja läbipaistev, usaldusel põhinev maksude kogumise süsteem läheb prügikasti.

Teisest küljest hakkab kasvama maksudest hoidumine, sest kasum on teatavasti väga veniv asi ja kiusatus seda mitte näidata saab olema suur.

Kolmandaks kannatab Eesti ärikeskkonna rahvusvaheline kuvand. Seda kõike ei ole niigi ajalooliselt madalaimaid toetustasemeid puudutaval Reformierakonnal millekski vaja.

Ka Michali kavala sõnumiseadja kuvand sai kohe hoobi, kui Reformierakond peaministri ja rahandusministri eestvedamisel läks rünnakule Eesti kiiret tarbijahindade tõusu rahvusvahelisse võrdlusse seadnud konjunktuuriinstituudi peadirektori vastu. Selle aktsiooni lühinägelikkus ja väiklus oleksid olnud silmatorkavad ka juhul, kui instituudi hinnangud tõesti vaieldavad olnuks. Aga veelgi hullem − juba mõni päev hiljem tulid statistikaametist juulikuu inflatsiooni näitajad, mis olid loodetust halvemad ja kinnitasid: jah, Eesti hinnatõus on Euroopas omaette klassis.

Kiire hinnatõus on asi, millega tuleb sel valitsusel iga nädal silmitsi seista. Sõltumatu eksperdi kottimise asemel oleks osav kommunikaator kutsunud vaibale aastaga üle 10 protsendi teenuste hindu kergitanud sideettevõtete juhid ja nõudnud neilt aru. Populism? Muidugi, aga populaarne ja võimalik, et ka tulemuslik.

Imestama paneb ka pingutus vabariigi valitsuse seaduse kardinate taga toimuva muutmise nimel, et tuua riigisekretäriks koos Michaliga kliimaministeeriumi valitsenud ja hiljem seletamatult koalitsioonikõnelustel osalenud Keit Kasemets. See näeb halb välja, kuna viitab nii riigisekretäri positsiooni politiseerimisele kui ametnike võimuparteiga kokkuköitmisele.

Kindlasti on uuel peaministril veel võimalus madalaid ootusi ületada, kuid sügis saab kärbete ja maksutõusude parlamendist läbilükkamise taustal olema paratamatult ebameeldiv.