VIRVE OSILA ⟩ Võtke oma raha tagasi!

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Tänavu suve alguses sain sotsiaalkaitseametist teatise, et minu puue on tunnistatud eluaegseks. Kulus kõigest 43 aastat, et jõuda tõdemuseni: tõved, mida põen, ei parane, vaid süvenevad.

Teatises oli veel märge, et eluaegsena säilib ka mu sotsiaaltoetus summas 12 eurot ja 79 senti. Niisugusena on püsinud mu puude toetussumma alates ajast, kui kasutusele tuli euroraha. Mis sest, et eurod on praeguseks nii lahjad, et ei paista suurt silmagi. Võib siis arvata, millise tunde tekitavad minus need valitsusliikmete hõisked, et vaatamata riigis valitsevale rahanappusele puudetoetusi ei vähendata. Kuhumaani see üldse oleks võimalik?

Iga kord, kui keegi riigijuhtidest suu lahti teeb, algab hala, et raha pole. Mõne aja pärast selgub, et selleks ja tolleks ja mitmeteks muudeks sageli ebavajalikeks asjadeks siiski on ja jääb ülegi. Leitakse kuskilt kulutamata jäänud hirmsuured summad; korraldatakse midagi, mida justkui pole vajagi jne. Luuakse uusi ministeeriume ja asutusi, palgatakse uusi ametnikke ja kõike seda ikka rahavaesel ajal.

Tasub olla harimatu ja üksik, istuda nurgas ja libistada õlut, siis oled puude vääriline.

Kunagi elas meie alevikus Spirka Mann. Tema teenis pensionilisa sedaviisi, et ostis poest toona odavat viina ja müüs seda öösiti hädalistele mitu korda kallimalt edasi. Ühel ööl tahtis ta ühe januse manguja ilma jätta, väites, et viin on otsas. Hädalise häda oli suur ja trepil arenes vali dialoog. "No ei ole mul seekord," selgitas Mann, "selles nurgas ei ole ja selles ei ole ja…" "Mis sa kaagutad!" tõstis manguja häält. "Miks sa neid nurki näitad, kus pudeleid pole? Näita seda nurka, kus on!" Ning asi lahenes, janu ja jook said kokku, sest ühes nurgas ikka oligi üks Moskva eriline.

Meie valitsus võiks ka "õige nurga" leida, sest ega vaesuse üle kurtes riik rikkamaks ei saa. Kehval ajal võiksid püksirihma pingutada ka juhid ja kogujad, kas või palku külmutades, sest igalt poolt mujalt ju kärbitakse ja kuskilt lausa võetakse ära.

Nüüd siis minnakse ka lastetoetuste kallale, lubades neid jagada vajaduspõhiselt. No tere talv! Kuidas ja kes selgitavad välja, millise pere laste vajadus on teisest suurem? Tuleb jälle võtta palgale armee ametnikke, kes arvutihiirt klõbistades mingi tabeli järgi langetavad otsuseid, et kellele anda ja kellele mitte. Tasuks ju edasi mõelda, et ka pensionid ja puudetoetused võiksid vajaduspõhised olla. Et see karkudega diabeetik, kes kodust välja ei pääse, vajab tunduvalt vähem kui oma jalgel komberdav kuulmispuudega väikesi tööampse tegev persoon.

Mõni sõna sellestki fenomenist, kuidas sotsiaalameti mahitusel sante praavitatakse. Ametipalgal olevad ekspertarstid on tõelised nõiad-ravitsejad. Nood teevad läbi telefoni või näopildi järgi surijagi terveks; eksperdid vaatavad arvutist inimese nime, pere- ja eriarstide vigases riigikeeles kirjapandut; loevad patsiendi enamasti ebapädevat enesehinnangut ja − klõps! − ongi puue läinud ja puude taotleja terve kui purikas. Mis sest, et sünnikahjustused, suured traumavigastused ja rasketest haigustest tingitud tervisekahjustused on jäävad − ekspertarstidel asendab arvutihiir pendlit ja nii määravad e-riigis e-arstid p-inimese saatust.

Ajuvaba oli lugeda ühe Tartus elava ja seal arvuti taga istuva eksperttohtri tervisehinnangut Tallinnas elava ja sünnist saati puuet omava inimese kohta: "Kuna taotleja evib kõrgharidust ja töökohta ning tal on ka elukaaslane, kes abistab, siis saab ta igapäevaste toimingutega hakkama…" Ja 35 aastat kestnud ja kõigi nende aastate jooksul kümnete eriarstide poolt tuvastatud ja kinnitatud puue "läkski metsa mängima"…

Tasub olla harimatu ja üksik, istuda nurgas ja libistada õlut, siis oled puude vääriline. Vanasti öeldi, kui kutsikas puhtust ei pidanud, et tuleb nina hunnikusse torgata, siis hakkab aru saama. Tänapäeval loetaks seda looma väärkohtlemiseks. Aga mismoodi panna sotsiaalameti asjatundjaid aru saama sellest, et nemad on paljuski haigete, vanade, eriti puuetega inimeste väärkohtlejad − ja seda päriselt? Sest mis jutus hea, näitab tegudes mõistmatust ja hoolimatust ning tundub kohati lausa mõnitav.

Haigus ja puue on inimesele niigi ahistavad tegurid ja keegi neid ise endale kaaslaseks ei vali. Jutud nõrgemate toetamisest, väärikast vananemisest ja kõikvõimalikust vajalikust abist kipuvad juttudeks jäämagi. Sotsiaalameti asjatundmatud asjatundjad ütlevad, et igale probleemile on lahendus ja abivajajad pöördugu elukohajärgsesse omavalitsusse. Sageli võib see abivajaja oma probleemiga pöörelda või keerelda omavalitsuse ukse ees, aga palved kaovad nagu mutiauku ja probleem kasvab abivajajast suuremaks. Omavalitsustel napib tihti finantse, ametnikel pole alati pädevust, mõnel juhul jääb puudu empaatiastki ning sinna rägusse kõik ilus kaobki.

Juba pikemat aega kogub tuure soe soovitus, et vana ja tõbine inimene peab saama võimalikult kaua oma kodus viibida, et kui osutada talle vajalikku abi ja teenuseid, siis on koduseinad kõige kindlamaks toeks. Aga ikka pressitakse need, kes natukest abi vajavad, hooldeasutustesse või sotsiaalkorteritesse. Natuke meenutab see parandamist vajava soki või püksipaari kappi peitmist − peaasi, et silma alt ära. Kuigi sotsiaalkorteri ehitamine ja hooldekodu lisatasu on tunduvalt kallimad kui vanainimesele pesunurga tekitamine või trepitoe paigaldamine. Juttudeks jäävad jutud topitagu suhu tagasi!

Minu haiguste süvenemine tõi kaasa lisaks veel ka liikumispuude. Mis tähendab, et liikumiseks vajan ma sotsiaaltransporti. Selleks on ette nähtud summa 12.79 kuus. Sotsiaaltranspordiga linnas arstil või apteegis käimiseks pean oma pisikesest pensionist (tsipa üle 500 euro) lisa võtma ja kui rohkem kui kord kuud transporti vajan, siis enamgi.

Ma ei usu, et ainult mina olen sellises olukorras; neid riigi võõraslapsi, kes on veelgi kehvemal tasandil, on palju. Saades abi, mis ei aita, ja toetust, mis ei toeta, panen siinkohal kirja minu kui puudega inimese tahteavalduse ja ütlen meie valitsejatele, et võtke oma raha tagasi! Kui teisi tagastajaid pole, siis küsige nõunikutelt, mida sellise "üüratu" toetussummaga võiks saaja peale hakata. Kui ikka kärpida, siis täiega! Vajaduspõhiselt!