/nginx/o/2024/10/04/16398423t1hc5f8.jpg)
Riigieelarve kokkuhoiumeetmetest räägitakse jälle aina rohkem ning selle valguses kuuleme taas vajadusest eri piirkondades riiki koomale tõmmata. Muidugi, maksumaksja raha kokkuhoid on kahtlemata igal ajal positiivne, ent siiski tuleb aru saada, missugused meetmed võivad riigi toimimisele rohkem kahjulikud olla ja missugused vähem.
Me oleme leppinud sellega, et tasuta ühistransport maakonnaliinidel on kokkuhoiu huvides likvideeritud, samas kui pealinna elanikud saavad endiselt tasuta sõita. Oleme aastate jooksul pidanud leppima sellega, et omavalitsused on poolvabatahtlikult või suisa sunniviisil kokku liidetud, kuid kas tavainimese jaoks sellest väidetavast efektiivistamisest midagi paremaks on läinud, sellest pole paljud aru saanud.
Me oleme pidanud leppima siin Ida-Virumaal, et riik on kohati kunstlikult kägistanud meie olulist elatusallikat − põlevkivitööstust −, pakkudes selle eest vastu liiga vähe ja liiga hilja.
Me oleme sulgenud koole, taludes selleks riigi survet ning kohati ka silmakirjalikkust.
Ja küllap pole see kõik, sest juba praegu saame teada, et kokkuhoiumeetmete eesmärgil suletakse uuel aastal Kohtla-Järvel sotsiaalkindlustusameti esindus, seisma on pandud endise maavalitsuse ehk riigimaja ümberehitus, Ida-Virumaal paneb tervisekaitse kinni Kohtla-Järve labori ja küllap saame veelgi teateid kõiksugu sulgemistest ja äraviimistest.
See kõik aga tähendab ikkagi riigi taganemist regioonidest, piirkondade marginaliseerimise riiklikku programmi, mida ilustatakse juttudega regionaalpoliitika tähtsusest.
Ida-Virumaal sai viimase paari aasta jooksul kõiki halbu uudiseid siluda vabandustega õiglase ülemineku fondi rahast, mis kõik negatiivsed tagajärjed siinses sotsiaalmajanduslikus olukorras heastab. Me saame ju aru, et nii see pole, kuid loodame ikka paremat.
Aga riiki ei tohiks valitseda nagu jaekaubandusketti: kui kliente on, t
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)