ERIK GAMZEJEV ⟩ Sotsid, palun võtke selles küsimuses aru pähe!

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kui Eesti riigis võimu jagavad sotsiaaldemokraadid lähiajal meelt ei muuda, siis aasta pärast saavad mitmed Eesti linnad endale volikogud, mille on valinud suures osas agressorriigi Venemaa kodanikud. Olgugi et enamik Eesti inimesi ja poliitikuid seda ei soovi.

See soov on mõistetav, lihtne ja inimlik. Miks peaksid Eestis valimistel osalema inimesed, kes on kodakondsuse puhul eelistanud riiki, kes peab halastamatut vallutussõda Ukraina riigi vastu?

Lisaks moraalsele küljele toob enam kui 70 000 Venemaa kodaniku võimalus otsustada, kes on võimul Eesti omavalitsustes, kaasa ka sisepoliitilisi riske. Eriti Ida-Virumaa linnades, kus Venemaa kodanikest hääletajate osakaal on suur. Aga Venemaa kodanike häältel on arvestatav mõju ka Tallinna valimistulemusele.

Sotsidest juhtpoliitikute üks argumente, miks Venemaa kodanike valimisõigus peaks säilima, on olnud see, et riigikogu valimistel ja europarlamendi valimistel, kus Venemaa kodanikud ei saa valida, hääletasid ka paljud Ida-Viru linnades elavad Eesti kodanikud riigi reetmises ja sidemetes Kremliga süüdistatava Aivo Petersoni poolt. Aga ka arvamus, et Venemaa kodanike hääled ei mõjutaks oluliselt valimistulemusi.

Siinkohal jätavad aga sotsid arvestamata, et valimistel on valimisringkonnad täiesti erineva suurusega. Näiteks Euroopa Parlamendi valimistel sai Peterson küll 11 503 häält, kuid need hääled lahustusid üle Eesti ära ja tal polnud lootustki valituks saada. Riigikogu valimistel oli ringkonna piiriks maakond ning Ida-Virumaal kandideerinud Petersonil ja Eesti valitsust fašistideks sõimanud Mihhail Stalnuhhinil jäi parlamenti pääsemisest üsna vähe puudu.

Kohalikel valimistel on neil ja nende mõttekaaslastel Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve, aga ka Jõhvi või Tallinna volikogusse pääsemine juba suhteliselt lihtne. Eriti kui arvestada, et valida saavad ka halli passi omanikud. Kui aga jätta alles valimisõigus ka Venemaa kodanikele, siis see vähendaks kohalikes volikogudes eestimeelsete kandidaatide osakaalu.

Kui kohalikesse volikogudesse kandideerijad teavad, et suure osa valijatest moodustavad Putini juhitava riigi kodanikud, siis püütakse ka nende meele järgi olla.

Venemaa poolt Ukrainas alustatud sõja tõttu on hoiakud tugevamalt polariseerunud. Valimised on üks võimalus tagajärgedeta meelsust ilmutada, erinevalt Georgi lindi kandmisest, mille eest politsei trahvi teeb. Kahed viimased valimised näitasid seda. Võib eeldada, et eelseisvatel kohalikel valimistel osaleb ka varasemast rohkem Venemaa kodanikke.

Selle tagajärjel on suur oht, et mitmetes Ida-Viru linnades läheb volikogus jämedam lõng seltskondade kätte, kes hakkavad Eesti võimudega rohkem vastanduma kui praegused. Kuigi ka praegu on seda niigi tunda. Meenutame, milline vastupunnimine käis Narvas näiteks punamõrtsukate tänavate ümbernimetamisele, kuidas munitsipaalkoolides jäi aastakümnete jooksul seitsmendajärguliseks eesti keele õpetamine või millist klaperjahti peetakse Narva muuseumi juhtkonnale, kes pani piirilinnas üles märtsiküüditamise näituse.

Kui kohalikesse volikogudesse kandideerijad teavad, et suure osa valijatest moodustavad Putini juhitava riigi kodanikud, siis püütakse ka nende meele järgi olla. Selline sündmuste areng nulliks suure osa neist pingutustest, mida nii riigivõim kui ka paljud Ida-Virumaa aktiivsed inimesed on viimastel aastatel teinud, et seda kanti ülejäänud Eestile lähedasemaks muuta.

Sotsist regionaalminister Piret Hartman ütles hiljuti Põhjarannikule, et kodakondsus üksi ei ole see, mis näitab meelsust. Erandeid on võimalik alati leida, aga vaadata tasuks tervikpildis hoiakute osakaalu ja see ei jäta soovunelmatele kahjuks palju ruumi. Viimane lõimumismonitooring näitab, et suurem osa Eestis elavaid Venemaa kodanikke on Eesti ühiskonnaga nõrgalt lõimunud. Kuidagimoodi pole kaasa aidanud see, et nad on ligemale 30 aastat saanud Eestis valida kohalikke volikogusid. Sama uuringu põhjal pole pooled Eestis elavad Venemaa kodanikud isegi huvitatud Eesti kodakondsusest.

Miks peaks neil siis Eestis erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest olema võimalus valida kohalikke võime? See ei ole inimõigus ja selle äravõtmist on täiesti vale vaadata kui karistust. Kohalikel valimistel osalemine on Eesti riigi pakutud privileeg. Aga ükski "sooduspakkumine" ei peaks kestma aastakümneid. Inimesed, kes on pidanud oluliseks siduda end tugevamalt Eesti ühiskonnaga, on õppinud selgeks eesti keele ning tunnevad selle maa kultuuri ja peavad sellest lugu. Uks Eesti kodakondsuse saamiseks jääb soovijatele samadel tingimustel lahti ka pärast seda, kui valimisõigust pole.

Ei päde ka argument, et kuidas saab valimisõigust lõpetada, kui need inimesed maksavad makse. Eestis alaliselt elavatele Venemaa kodanikele jäävad alles kõik avalikud teenused, mida osutatakse maksudest kogutud raha eest.

Valitsuse laua taga mõlgutatakse praegu mõtteid, kas pärast Jaanus Purga lahkumist oleks vaja määrata ametisse taas valitsuse esindaja või mitte. Peaminister Kristen Michal arvas, et kui õiglase ülemineku fondi raha on suuremas osas jagatud, siis pole mõtet kuivanud järve äärde valvurit palgata.

Kui mitte varem, siis aasta pärast, kui selguvad kohalike valimiste tulemused, võib valitsuses tekkida aga vajadus hoopis suurema päästeoperatsiooni korraldamiseks Ida-Virumaal. Sotsidel on võimalik selle tõenäosust oluliselt vähendada, aga nad puiklevad siiani vastu. Kui muu ei huvita, siis tasuks neil mõelda, et sellise poliitikaga võivad nad kaotada toetust eesti valijate seas, kuid ei võida oluliselt juurde ka venekeelsete valijate seas. Reformierakonna ja Eesti 200 poliitikutel tasuks riigimehelikult aidata koalitsioonipartneril selles küsimuses silmaklapid eest võtta.