Suvel, kui koalitsioonilepingut uuendati, olime need, kes sidusid ettevõtlustoetused regionaalpoliitikaga. Lähiaastatel panustavad riigieelarved 160 miljonit eurot sellesse, et regioonidesse tekiksid uued töökohad ning et inimeste sundvalik ei oleks tasuva töö otsingul jätta oma kodukoht ja kolida perega Tallinna või pealinna lähistele.
Vahel tundub mulle, et senine, pehmelt öeldes tagasihoidlik regionaalpoliitika on põhjus, miks mõned saadikud riigikogu kõnepuldis "marutavad", sest nende hommik algas ummikutes istumisega. Pealinna autostumisele aitavad kaasa pered, keda on ajendanud väikelinnadest või maalt ära kolima ka see, et kohalik põhikool tehti kuueklassiliseks, piirati kohaliku poe lahtiolekuaegu ning omavalitsus kustutas valgustuse piirkonna ainsal kergliiklusteel. Ettevõtluse edenemise regionaalsed toetused püüavad nendele tendentsidele piiri tõmmata.
Seekordse eelarvediskussiooni lahutamatuks osaks on olnud kärped ja maksutõusud, mis ei tee rõõmu kellelegi. Samas annavad sotsiaaldemokraadid endale selgelt aru, et maksudega tegelemine on möödapääsmatu, kui me tahame oma riiki üleval pidada ja Eesti julgeolekut tagada. Näiteks õnnestus septembri keskel lükata kompromissina osa maksukoormusest keskmiselt Eesti perelt kasumit teenivate ettevõtjate õlgadele. Aitäh ettevõtjatele, kes valitsusega koostööd tegid ja on valmis seda lisakoormat kandma.
Maksude kogumine ei ole eesmärk omaette. Enamik meist ju soovib, et Eesti riik oleks kaitstud, et inimesed saaksid kiiremini arsti vastuvõtule, et kooliharidus ei oleks rikaste luksus ja et pensionärid ei peaks elama vaesuses. Riik peab ka rasketes majandusoludes ning julgeoleku- ja tervisekriisi tingimustes olema suuteline oma inimesi, ettevõtjaid ja ühiskonda laiemalt toetama.