MARJA-LIISA VEISER ⟩ Energiaprobleemid on Reformierakonna juhitud valitsuste tegemata töö

Marja-Liisa Veiser, Tallinna Mustamäe linnaosa vanem, endine Lüganuse vallavanem (Isamaa) Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Eesti energiaprobleemid on viimastel aastatel teravnenud mitmete tegurite koosmõjul. Niinimetatud rohepöördest tulenevad nõuded, energiakriisid ja geopoliitilised pinged on viinud Eesti olukorda, kus senine energiatootmise ja -tarbimise mudel ei ole enam jätkusuutlik.

Selle tagajärjel on Eesti riik juba kaotanud energeetilise sõltumatuse. Samas esitab see olukord ka võimaluse luua tulevikukindel ja kestlik energiasektor. Riigi energeetilise sõltumatuse tagamiseks ja kliimaeesmärkide saavutamiseks peavad valitsuse poliitilised otsused olema otsustavad, samas läbimõeldud, julged ja pikaajalised.

Meie juhitavad tootmisvõimsused on oma eluea lõppu jõudnud ja töötavad fossiilkütusel ehk põlevkivil. Taastuvenergia tootmisvõimsused sõltuvad tuultest ja päikesest, mida meil ei ole alati saadaval. Elektrivõrk on vananenud.

Vajame juurde juhitavaid energiavõimsusi, tagamaks varustuskindlust.

Eesti põlevkivitööstus on olnud riigi elektritootmise selgroog juba aastakümneid. Kuigi see on andnud riigile teatava energiasõltumatuse, on põlevkivi põletamine kateldes elektri tootmiseks keskkonnaalaselt taunitav ja kõrgesti maksustatav. Euroopa Liidu kliimapoliitika raames CO2 heitmekvootidele kehtestatud hinnakomponendi kaudu on põlevkivielekter pikemas perspektiivis konkurentsivõimetu, viies ühtlasi reguleeritavad võimsused meie varustuskindluse vajadustest allapoole.

Lähikümnenditel peame põlevkivi kateldes põletamisest loobuma või seda oluliselt vähendama. Samas reservvõimsusena oleks põlevkivielektrijaamade osaline säilitamine ülimalt oluline, sest looduskatastroofi, sõja või mõne muu erakorralise sündmuse korral peame suutma toota elektrienergiat iseseisvalt. Meenutame, et koroonapandeemia ajal oli solidaarsus Euroopa Liidu riikide vahel momentaalselt kadunud, sulgusid riigipiirid ning piirati oluliste kaubagruppide liikumist ja kaitsti oma siseturgu.

Tuleb teha kiired otsused juhitavate energiakandjate kohta, sest seoses üleminekuga kliimaneutraalsele energiavarustusele plaanib Eesti Energia lõpetada põlevkivielektri tootmise aastaks 2030. Kuid ilm Eestis on muutlik ning pimedateks ja tuulevaikseteks päevadeks ning varustuskindluseks vajame selget plaani. Seda meil praegu pole.

Varustuskindluse tagamiseks peaks Eesti planeerima lisaks reservvõimsusi ja juhitavaid tootmisvõimsusi. Eesti Energia juhitav tootmisvõimsus on praegu kuni 1300 megavatti. 2030. aastal jääb meil ligikaudu 300 MW mahus juhitavaid võimsusi. See ei taga Eesti varustuskindlust, eriti eeldusel, et majandus peaks vaatamata praegusele pikale madalseisule elavnema ning vajadus elektri järele kasvab lisaks eratarbimisele ka tööstuses.

Põhivõrgu operaator Elering on kuulutanud välja hanke, et ehitada kuni 500 megavati ulatuses uusi juhitavaid võimsusi. Seda on kindlasti vähe ning ehitusjärku pole praeguseks jõudnud ükski energiajaam. Eestis peab olema varustuskindlus talvekuude tippvõimsuste katmiseks, mis tähendab võimsusi vähemalt 1300 MW ulatuses. Seega oleks vaja meil kiiresti rajada veel juhitavaid võimsusi gaasijaamade näol. Kahjuks on Reformierakonna juhitavad viimased valitsused oma otsustamatusega selle võimaluse maha maganud, et aastaks 2030 suudetaks juurde ehitada piisavas mahus energiavõimsusi.

Tulevikus tuleb Eestisse rajada tuumajaam. Seda on soovitanud ka riiklik tuumaenergia töörühm oma vahearuandes, kuna tuumaenergia kasutuselevõtt toetaks Eestis kliimaeesmärkide saavutamist, varustuskindlust ja energiasüsteemi stabiilsust. Tuumaenergia on madala süsinikujalajäljega ning pakub pikaajalist lahendust taskukohase hinnaga energia tootmiseks. Tõsi, sõltub otseselt riiklikest otsustest erinevate energiakandjate doteerimisel, kas tuumajaama rajamine tasub end ära ja selle elekter pääseb turule.

Praegu sõltub Eesti suurel määral imporditud elektrist, mis teeb meid haavatavaks väliste tegurite suhtes. Piisab sellest, kui Soome tuumajaamas tekib rike või näiteks läheb Eesti ja Soome vaheline ülekandekaabel katki, kui Eestis elektri hind kohe kerkib. Oma tuumaelektrijaam võimaldaks toota stabiilset ja suures mahus elektrienergiat ning aitaks rahuldada kasvavat energiavajadust. Lisaks on tuumaenergia ökonoomne pikka aega, kuna kütuse hind on stabiilne.

Kiiret ja ulatuslikku uuendamist vajab ka Eesti elektrivõrk, et tulla toime kasvava energiatarbimise ja taastuvenergia tootmise integreerimisega. Võrgutaristu investeerimisvõlg on praegu umbes 2 miljardit eurot. Vananenud elektrivõrgud ja energiatootmisüksused ei suuda tulevikus tagada energiatõhusust ega varustuskindlust.

Kitsaskohaks on arendajatele ka planeeringute tähtajad. Kui Eestis kulub planeeringuks vähemalt kaks aastat, siis Leedus saab arendaja paberid kätte aastaga.

Riigikontroll on märkinud, et varustuskindlus peab hõlmama ka elektrienergia mõistlikku hinda. Kui me isegi suudame oma juhitavaid ja taastuvenergia tootmisvõimsusi edukalt arendada, siis on üks tegur, mis enam kui sageli ebamõistlikku hinda põhjustab, ja selleks on praegune Nord Pooli elektribörsi süsteem. Kui natukenegi selle hinnakõikumisi vaadata, siis saab selgeks, et tegemist ei ole börsiga klassikalises tähenduses, vaid keskkonnaga, kus elektritootjad hindadega manipuleerivad, et maksimaalselt kasumit teenida. Selliste reeglitega libabörs ei toeta taskukohaseid hinnatasemeid ega motiveeri ka säästlikult elektrit tarbima. Kuigi Eesti valitsus ei saa ühepoolselt neid libabörsi reegleid muuta, peaks valitsus sellekohase initsiatiiviga välja tulema ning leidma liitlasi, et reeglid ausaks teha.

Kui Eesti tootmisvõimsuste piisavuse ning väli- ja riigisiseste ühenduste korrasoleku probleeme ei lahendata, on reaalne oht, et elektri hind tõuseb üha kõrgemale tasemele, mis hakkab pärssima üha tugevamalt Eesti elanikkonna toimetulekut ja ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet.