JUHTKIRI ⟩ Ametnike reaalse elu tunnetamine kipub kaduma

Bürokraatia haamer. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

"Kõige ohustatum liik Alutagusel on kohalik elanik, aga seda riik ei kaitse, pigem koorib ja püüab kunstlikult deporteerida." Selline oli Alutaguse vallavolikogu esimehe Marek Kullamägi esimene reaktsioon uudisele, et kliimaministeerium tahab Alutaguse rahvusparki laiendada veel kolmandiku võrra. "See on Ida-Virumaa väljasuretamine riiklikul tasemel," lisab ta tänases Põhjarannikus.

Alutaguse vallajuhi ägedat sõnapruuki võib mõista. Põlevkivi kaevandamine, mis on aastakümneid toonud vallale lisatulu ja võimaldanud ka keskkonna eest hoolt kanda, on poliitikute otsuste tulemusel keeratud aina enam koomale ning pole kaugel aeg, mil see saab üldse otsa. Rahvuspargi laiendamine seab tugevad piirangud ka metsamajandamisega tegelemisele. Uue majanduse ülesehitamine on muutunud kehtestatud piirangute tõttu võimatuks missiooniks. Nagu on öelnud vallavanem Tauno Võhmar, siis poolel valla territooriumil tulevad keelud kaitseministeeriumilt ja teisel poolel kliimaministeeriumilt.

Üha sagedamini tundub, et kusagil pealinnas ja ministeeriumides otsuseid tegevatel inimestel puudub igasugune tunnetus kohaliku reaalse eluga. Aga see asjaolu ei takista kuidagi tegemast neid enda meelest üllaid otsuseid, mis kohalikku elu tugevasti mõjutavad ja sageli mitte soodsas suunas. Reformid ja muudatused peaksid muutma elu paremaks ning inimesi rõõmsamaks, aga sellisel moel tegutsedes ajavad nad vaid tigedaks.

Ei ole kahtlust, et Alutagusel elavad inimesed on ise kõige suuremad oma kodulähedase looduse hoidjad, kes on kõige enam huvitatud, et hea elukeskkond püsiks sajandeid, ning käituvad selle nimel mõistlikult. Aga ministeeriumide ametnikud, järgides tuimalt mingeid eurobürokraatia direktiive, millele omalt poolt vinti peale keeratakse, suruvad ikka peale seda, mis nende tarkusest tulenevalt õige on. See on tüli väljakutsumine.