/nginx/o/2024/10/21/16431680t1h421e.jpg)
/nginx/o/2024/10/21/16431687t1he475.jpg)
Eesti on Euroopas mahepõllumaa osakaalult teine riik, kohe tugeva mahetraditsiooniga Austria järel ning eespool sellistest ökohiidudest nagu Saksamaa, Taani ja Rootsi. Selle ilusa numbri taga on aga mure sektori tuleviku pärast, mida Eesti jagab teiste Euroopa riikidega.
Puhas toit ja hoitud loodus on eurooplastele tähtsad ning see on põhjuseks, miks Euroopa Liit toetab mahepõllumajandust miljardite eurodega. Aastatel 2014-2022 oli see 12 miljardit ning 2023-2027 veel enam, 15 miljardit.
Põllumajandus on suure keskkonnamõjuga tegevus ning selle vähendamine tähendab märkimisväärseid kulusid − on igati õiglane, et aitame põllumeestel seda koormat kanda. Kuid sama tähtis on, et Euroopa toetus läheks just sinna, kus seda kõige enam vaja ning kus see ka reaalset tulemust toob.
Kuna Euroopa Liidu reeglid ei sea põllumeestele kohustust toetuse saamiseks midagi toota, ei ole meil aimugi, kas ja kui palju 12 miljardi eest mahetoitu tegelikult juurde tuli.
Praegu on kogu Euroopa poliitika keskendunud mahedalt haritava ala suurendamisele. Toetust makstakse pindala eest ning ainuke Euroopa tasandi eesmärk on, et 2030. aastaks oleks 25% liidu põllumaast mahe. Euroopa kontrollikojas seda poliitikat analüüsides sai õige pea selgeks, et säärane ühekülgne lähenemine on lühinägelik. Kui me ei taha, et mahepõllundus sõltuks ainult ELi toetustest, tuleb tagant utsitada nii toomist kui tarbimist, mitte lihtsalt Euroopa raha abiga hektareid paisutada.
Kuna ELi reeglid ei sea põllumeestele kohustust toetuse saamiseks midagi toota, ei ole meil aimugi, kas ja kui palju 12 miljardi eest mahetoitu tegelikult juurde tuli. Kõige ekstreemsematel juhtudel võivad toetust saada ka ammu viljakandmise lõpetanud õunaaiad või − nagu hiljuti Prantsusmaal juhtus − aakrite viisi koriandrit, mis lõpuks põldudele mädanema jäi. Nii kaua kui talunikud ei kasuta sünteetilisi väetisi ja taimekaitsevahendeid ning täidavad muid nõudeid, ei ole tähtis, kas ükski maheõun lõpuks turule jõudis.
Sageli juhtub ka nii, et mahevili saab küll kasvatatud, aga probleem on töötlemises või müügis. Eesti mahekaera kasvatajad on olnud sunnitud oma tooraine Rootsi töötlemiseks saatma, kust kaerapiim pudelis Eestisse tagasi jõudis. Väiksematel tootjatel on tihti raske tagada piisavalt suuri koguseid, et poekettidega lepinguid sõlmida, mistõttu tootmisest kas loobutakse või müüakse toodangut ilma mahemärgita. On ilmselge, et tuge vajab väärtusahel tervikuna: kasvatamine, töötlemine, distributsioon, põllumeestevaheline koostöö. Keskendudes neist vaid ühele, ei saagi pikka aega edukas olla.
Valemi teisel poolel on tarbimine. Nendes riikides, kus nõudlus on turul suurem, läheb kogu sektoril paremini. Näiteks maheliha tootmine üksnes ELi raha toel ei ole enamasti mõttekas, see vajab lisaks turu pakutavat motivatsiooni. Paljudele on eeskujuks Taani, kus on aastakümneid pühendutud tarbijate harimisele, mahetoidu promomisele ja selle kättesaadavaks tegemisele. Loomulikult, mahetoit on kallim ja seetõttu mitte kõigile kättesaadav. Kuid märkimisväärne osa eurooplastest eelistab puhtamat toitu ning neil tarbijatel peab olema võimalus seda osta.
Kontrollikoja mahepoliitika raport osutab ka sellele, et meil pole sektori kohta piisavalt infot. Ei selle kohta, mil määral oleme saanud oodatud keskkonnakasu, ega selle kohta, kui palju või millist mahetoitu Euroopas toodetakse. Praegu on isegi ELi enda eesmärgi jaoks olulisemate andmete kogumine vabatahtlik, nii et Eurostatil on info vaid kaheksa riigi mahepõllumaa pindala kohta.
See ei ole lihtsalt teoreetiline probleem, sest võimatu on poliitilist sihikut seada, kui me ei tea, mis on senise töö tulemus. Andmete järele on igapäevane vajadus ka tootjatel, töötlejatel ja müüjatel, et oma tegevust paremini planeerida ning partnereid leida. Mõnikord on statistika küll kuskil olemas, kuid raskesti kättesaadav või erinevates kohtades laiali. Digilahendustega saaks siin palju ära teha, ilma et peaks põllumeeste administratiivkoormat suurendama.
Sel sügisel peetakse mitmes Euroopa riigis raskeid arutelusid selle üle, kust leida raha kaitsekuludeks või õpetajate palkadeks. Iga euro on arvel. Selle valguses on eriti oluline pigistada maksimum välja ka igast ELi eelarve sendist. Selle saavutamiseks soovitab kontrollikoda, et Euroopa komisjon seaks mahepõllundusele laiemad ja pikemaajalised eesmärgid ning suunaks ELi raha kogu sektori toetuseks. Samuti on tulemusi vaja paremini mõõta ning parendada andmete kättesaadavust ja kasutamist.
Mahesektoris toimetajad väärivad põhjalikult läbimõeldud ning hästi sihitud toetust. Ning me kõik väärime oma panuse eest suuremat valikut puhast toitu ning vähem saastatud loodust.