Sageli juhtub ka nii, et mahevili saab küll kasvatatud, aga probleem on töötlemises või müügis. Eesti mahekaera kasvatajad on olnud sunnitud oma tooraine Rootsi töötlemiseks saatma, kust kaerapiim pudelis Eestisse tagasi jõudis. Väiksematel tootjatel on tihti raske tagada piisavalt suuri koguseid, et poekettidega lepinguid sõlmida, mistõttu tootmisest kas loobutakse või müüakse toodangut ilma mahemärgita. On ilmselge, et tuge vajab väärtusahel tervikuna: kasvatamine, töötlemine, distributsioon, põllumeestevaheline koostöö. Keskendudes neist vaid ühele, ei saagi pikka aega edukas olla.
Valemi teisel poolel on tarbimine. Nendes riikides, kus nõudlus on turul suurem, läheb kogu sektoril paremini. Näiteks maheliha tootmine üksnes ELi raha toel ei ole enamasti mõttekas, see vajab lisaks turu pakutavat motivatsiooni. Paljudele on eeskujuks Taani, kus on aastakümneid pühendutud tarbijate harimisele, mahetoidu promomisele ja selle kättesaadavaks tegemisele. Loomulikult, mahetoit on kallim ja seetõttu mitte kõigile kättesaadav. Kuid märkimisväärne osa eurooplastest eelistab puhtamat toitu ning neil tarbijatel peab olema võimalus seda osta.
Kontrollikoja mahepoliitika raport osutab ka sellele, et meil pole sektori kohta piisavalt infot. Ei selle kohta, mil määral oleme saanud oodatud keskkonnakasu, ega selle kohta, kui palju või millist mahetoitu Euroopas toodetakse. Praegu on isegi ELi enda eesmärgi jaoks olulisemate andmete kogumine vabatahtlik, nii et Eurostatil on info vaid kaheksa riigi mahepõllumaa pindala kohta.