JUHTKIRI ⟩ Kahanemisega tuleb kohaneda

Ida-Virumaa keskregiooni kaart. Foto: Postimees

See, et Ida-Virumaal ja enamikus teistes Eesti maakondades on viimastel aastatel toimunud elanikkonna vähenemine, on saanud juba pigem harjumuspäraseks. Omavalitsustest vaid Jõhvis ja Narva-Jõesuus on olnud täheldatav väike kasv, mis on olnud ajutine ning seotud Ukraina sõjapõgenike saabumisega.

Praegu pole mingit märki, uskumaks, et lähiajal see kahanemine kasvuks pöördub. Ida-Virumaa sündimus on languses nagu igal pool ning noored ei kipu pärast ülikooliõpinguid Tallinnast või Tartust tagasi pöörduma. Põhjuseks on toodud seda, et siin pole noortele piisavalt atraktiivseid töökohti kui ka sobivat tänapäevast eluaset. No ja muidugi vaba aja veetmise võimalused ei suuda võistelda pealinna omadega.

Valitsuse poolt on palju räägitud sellest, et õiglase ülemineku fond, mis eelmisel aastal aktiivselt käima läks, loob eeldusi uute tänapäevaste töökohtade tekkeks ning võimaluste pakkumiseks noortele. See võib nii olla, aga enne tuleb ära oodata, kas need külvatud seemned ka idanema hakkavad või lõpeb kõik ikaldusega, sest külviga on hiljaks jäädud, või tuleb ette muid takistusi.

Seniks aga peame kohanema muutustega rahvastikus: vähendama koolimaju ja lasteaedu ning laiendama hooldekodusid, liitma omavalitsusi ja jälgima, kuidas valitsus siin teenuseid kokku tõmbab. Tundub, et tänased otsustajad lähtuvad peamiselt kuivadest tabelitest, mille kohaselt tuleb riiki piirkondades vähendada vastavalt elanike arvu kahanemisele.

Ent vaatamata sellele, et Ida-Virumaa elanikkond on kahanenud, jääb ta endiselt riigi üheks suuremaks maakonnaks, kus elab ligi 10 protsenti Eesti rahvastikust. Lisaks veel rahvuskoosseisu ning tööstuse ümberkujundamisest tulenevate probleemidega seotud eripärad, mis ei tohiks lasta valitsusel pilku piirkonnast ära pöörata. Iseasi, kas ja kui palju valitsus Ida-Virumaal toimuvast üldse aru saab ning oskab sellest tulenevalt siin tõhusaid samme astuda. See on aga oluline julgeolekuküsimus, eriti praegusel ajal.