ERIK GAMZEJEV ⟩ Energiapööre ei tohi lämmatada majandust

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Samamoodi nagu on vale naeruvääristada roheenergiat, on kahjulik ka põlevkivienergiat häbimärgistda ja tõrjuda. Tähtis on, et energiapööre toimuks sujuvalt ega lämmataks majandust ning põhjustaks teisi negatiivseid kõrvalmõjusid.

Eesti poliitikud on viimastel aegadel kodumaist energeetikat koheldes käitunud nagu jalgpalliklubi juhid, kes on jätnud endises edukas meeskonnas õigel ajal põlvkonnavahetuse tegemata ja hakanud seejärel rapsima.

Varem kuulsust toonud mängijatega lepinguid ei pikendata, nende asemele ostetakse ja laenatakse vajaduse korral mängijaid välisklubidest, sest oma noored pole jõudnud suureks mänguks veel piisavalt küpseda. Seda laadi verevahetus on pigem loto, kus võit pole võimatu, kuid sagedamini tuleb siiski kaotustega leppida. Kokkumäng on vilets ja skoorida õnnestub harva. Klubi majandamine muutub aina keerulisemaks ja varasemad lojaalsed fännid kipuvad tigedaks muutuma.

Eesti põlevkivijaamad ongi justkui mahakantud vanad vutimehed, keda selle asemel, et nende pildid varasemate teenete eest klubi kuulsuste halli paigutada, on staadionist ehk energiaturust eemale tõrjutud. Samas kui häda on käes ja klubi mõneks mänguks isegi 11 mängijat kokku ei saa, kutsutakse ka nemad kiirkorras välja. Sest uutel mängijatel on tuulevaikusemürgitus ja välismängijad ei pääse katkiste liinide tõttu kodunt tulema.

Veteranid lasevad valuvaigistavad süstid ära teha, et põlve- või seljavalu ei häiriks, ning täidavad neile eraldatud minutitel oma rolli auga ega vea meeskonda alt.

See kujundlik jutt pole mõeldud selleks, et ülistada põlevkivienergeetikat ja alahinnata roheenergiat. Küsimus on selles, kuivõrd tasakaalukalt ning kõikvõimalikke mõjusid arvestades ja millise hinnaga on energiapööret seni tehtud.

Ka kõige innukamad roheaktivistid peaksid mõistma, et kui energiapööre toimub sellisel moel, mis süvendab majanduslikku ebakindlust, on lihtsam võimule tulla niisugustel poliitilistel jõududel, kes võivad roheteemad sootuks kõrvale heita.

Eesti on olnud silmapaistvalt tubli õhkupaisatud süsihappegaasi koguste vähendamises. Kui Euroopa kliimapoliitika lähteaastaks oleval 1990. aastal paiskas Eesti energeetika õhku üle 33 miljoni tonni süsihappegaasi, siis viimastel aastatel on see jäänud alla kümne miljoni tonni. Sellist enam kui kolmekordset vähendamist on suutnud saavutada vähesed riigid.

Keskkonnaagentuur teatas eelmisel aastal, et Eesti õhk on üks puhtamaid maailmas. Olgugi et põlevkiviõlitehased tegutsevad ja elektrijaamadeski tehakse aeg-ajalt kateldele tuli alla. Muutused paremuse poole on seotud põlevkiviettevõtete investeeringutega puhtamatesse tehnoloogiatesse.

Eelöeldu ei tähenda, et tulevikus ei peaks neid tulemusi veelgi parandama. Aga samas tuleks arvestada ka seda, millised on uute rekordite saavutamise kõrvalmõjud teistes eluvaldkondades.

Energiapöörde tagajärjel on elektri hind kõvasti kallinenud. Kodumaise elektri tootmise vähenemise tõttu on kadunud Eestis tuhanded töökohad ja saamata jäänud sadadesse miljonitesse ulatuv maksutulu. Elektrist on saanud importkaup.

Kallis elekter on üks olulisi põhjusi, mis nõrgestab kodumaiste ettevõtete konkurentsivõimet, mis omakorda pärsib majanduskasvu ning üldist heaolu ja kindlustunnet. Idanaabri hübriidrünnakute taustal on üha selgem, et kodumaise elektritootmise nõrkus on muutunud ka julgeolekuohuks.

Põlevkivienergeetikale ei saa rajada varustuskindlust kaugemas tulevikus. Aga praegu on ta selles rollis asendamatu mängija, kellele tuleks teha nii palju taastusravi, et ta oleks suuteline ka pikemalt mängu sekkuma, mitte ainult lühikesteks sutsakateks. Ning et selle hind oleks Eesti eratarbijatele ja ettevõtetele taskukohane.

Pikemalt ette vaadates ei ole ilmselt mõistlik ehitada veel ühte põlevkivijaama, nagu soovis peaministrile saadetud kirjas Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart. Tal oli küll õigus selles, et põlevkivielektrit on võimalik toota praegusest keskkonnasäästlikumalt ning tõhusamalt, mida ei ole tema hinnangul seni tehtud põlevkivitööstuse peatse sulgemise plaanide tõttu. Samas tasub meenutada, et lubadus väljuda põlevkivielektri tootmisest aastaks 2035 pandi neli aastat tagasi sõlmitud koalitsioonileppesse. Selle osapoolteks olid tookord Reformierakond ja Keskerakond ise.

Põlevkivielektri muudab kalliks süsinikukvoodi heitmekvoodi hind, mis moodustab kogukuludest ligikaudu kaks kolmandikku. Eestile ei tuleks kuidagi kasuks väljumine heitmekogustega kauplemise süsteemist, nagu soovib osa opositsioonipoliitikuid. Küll aga tasuks Eesti poliitikutel pingutada selle nimel, et rääkida välja ajutiselt piiratud kogus tasuta kvoote või leppida kokku mõistlikus hinnalaes. See võimaldaks toota kodumaist elektrit Eesti inimestele ja ettevõtetele vastuvõetava hinnaga ka sel ajal, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Praeguses julgeolekuolukorras peaks olema võimalik leida selleks ka Euroopa Komisjoni jaoks piisavalt tõsiseltvõetavaid argumente.

Koos sellega tuleks ette näidata konkreetse ajakavaga plaan, kuidas kindlustatakse Eesti tulevikus vajalikus mahus keskkonnasõbralike juhitavate tootmisvõimsustega. Olgu selleks tuumajaam või midagi muud. Aga on ilmselge, et selleks kulub palju aastaid ja vahepealsel ajal on ka vaja hakkama saada.

Ka kõige innukamad roheaktivistid peaksid mõistma, et kui energiapööre toimub sellisel moel, mis süvendab majanduslikku ebakindlust, on lihtsam võimule tulla niisugustel poliitilistel jõududel, kes võivad roheteemad sootuks kõrvale heita.

Vale on naeruvääristada roheenergiat, aga kahjulik on ka põlevkivienergia häbimärgistamine ja tõrjumine. Tähtis on, et energiapööre ei põhjustaks negatiivseid kõrvalmõjusid ühiskonnas. Põlevkivienergia on energiapöörde üleminekuenergia ja selle asemele pole paremat lähiaastatel kusagilt võtta.