Mis siis ikkagi haiseb?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jalutan mööda kesklinna ja haiseb jubedalt. Istume välikohvikusse maha ja hais läheb veel kangemaks. Ehtne mädamunahais või pigem isegi roiskuva laiba lõhn. Juba tekib tunne, et lauale pandud pirukat me ära süüa ei julge.
Pikajuukseline teenindaja Diana vaatab kavala näoga, kuidas ma nina kinni hoian, ja räägib meile linna väävliaurudest. Jutustab veel rõõmsalt sellest, et kohalikud on selle lõhnaga nii harjunud, et kui turistid ei ütleks, siis ei paneks tähelegi. Alles siis pidavat nad ise haisu märkama, kui pikemat aega linnast eemal viibivad.
Uskumatu küll, aga linn kasvab ja õitseb. Kas see meeletu hais siis ei häiri? Vastupidi, turiste tuleb iga aastaga juurde ja elanike arv aina suureneb. Siin on imeilusad pargid, aukudeta tänavad ja pikad laiad promenaadid. Siin on juba sadu kohvikuid, restorane ning uhked spaad. Kohe linna kõrval on ilus kõrge mägi, mille otsa viib köisraudtee. Millised ilusad vaated on sealt linnale!
Astume sisse hiigelsuurde infopunkti. Raske on sees liikuda, sest see on rahvast puupüsti täis. Seinad on täis lugematul hulgal infovoldikuid. Mida kõike siin oma vabal ajal teha ei saa: seiklusrajad, veespordivõimalused, massaažid, gurmeerestoranid ja palju muud.
Lugeja vist juba aimas, et see ei ole ju ometi Kohtla-Järve. Meil siin nii olla ei saa, isegi tulevikus mitte. See saab olla ainult muinasjutus.
Aga kuskil see ikkagi on võimalik. Tõsi, see linn − Rotorua − asub seitsme maa ja mere taga, kaugel Uus-Meremaal. See ligi poole võrra suurem linn asub Kohtla-Järvest peaaegu 17 000 kilomeetri kaugusel.
Seal on looduslik geotermaalala. Linn ja selle ümbrus on täis väävlirikkaid allikaid, suurematest ja väiksematest geisritest tuleb seda sooja haisu kohe visinal. Osa järvi on happelised, osa kollased, osa punase-kollasekirjud. Lugematu hulk turiste plõksutab neist pilte, kindlasti lootuses, et äkki mõni jõuab ka kuulsuste Instagrami lehele.
Ohates sõin oma piruka lõpuni ning mõtlesin, et koju minnes pean ikka lähemalt uurima, mis siis ikkagi meil seal linnas haiseb, et arengut ei ole ja kõik nii õnnetu välja näeb.
Priit Rohumaa oli 2015. aasta oktoobrini Viru Keemia Grupi juhatuse esimees.