Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/28/6209897t1haed2.jpg)
/nginx/o/2017/02/17/11998002t1h3ee9.jpg)
/nginx/o/2017/02/17/11998002t1h3ee9.jpg)
Haldusreformi tagajärjel väheneb üle Eesti vähemalt tuhat volikogu kohta. Kõige suurema löögi alla võivad sattuda valimisliidud. Selline on vähemalt suurte erakondade eesmärk.
Poliitilised konkurentsitingimused kohaliku omavalitsuse tasandil on üha rohkem erakondade poole kaldu. Tulemuseks on jätkuv sundpolitiseerimine, mille tagajärjel jäävad tagaplaanile kogukondade ja külade huvid.
Üksikkandidaadina või valimisliidu nimekirjas osalenud kandidaadid on kogenud, et kampaania võimalused on karjuvalt ebavõrdsed, võrreldes kartellierakondade nimekirjadega.
Ebavõrdsus avaldub selles, et valdavalt annavad erakonnad oma kohalike kandidaatide nimekirjadele valimiskampaania tegemiseks majanduslikku ja muud toetust. Samuti viivad erakonnad intensiivselt läbi erakonna toetamise üleriigilist kampaaniat.
Tulemuseks on erakondade keskkontorite poolt tsentraliseeritud juhtimissüsteem, mis avaldub kogu omavalitsuspoliitikas. Erakondade kohalike üksuste võimalus iseseisva poliitilise asjaajamise arendamiseks on minimaalne. Kohalike erakonnarakukeste detsentraliseerimine on oluline selleks, et suurendada nimekirjade võimekust tegutseda iseseisva ja jätkusuutliku omavalitsuse suunas.
Konkurentsitingimuste võrdsemaks muutmiseks esitas Vabaerakonna fraktsioon eelnõu, mille sisu on toetada üksikkandidaate, valimisliite ja erakondade kohalikke nimekirju ühesuguselt. Pakume välja uue rahastamise aluse, milleks on hääle hind − näiteks kaks eurot aastas.
Eeldame seda, et eduka valimistulemuse saanud saadikud ja nimekirjad ei saa kampaania- ega ka tegevustoetust erakondade keskkontoritest. Eesmärk on teadvustada, et erakondade kohalikud nimekirjad peavad tegutsema kogukondadega samadel alustel. Selleks loome ühesuguse süsteemi kõikidele kohalikele poliitilistele osalejatele.
Selge on see, et valimisliitude säilimine suurenenud omavalitsustes on kriitilise tähtsusega. Tegemist on tohutu väljakutsega, sest siit järgmiste valimiste korral (juhul kui liitude toetus sel sügisel tunduvalt väheneb) on kodanike nimekirjade tagasitulek veelgi keerulisem.
Analüüsides viimaseid Ida-Virumaa omavalitsuste valimiste tulemusi, näeme, et 48% häältest anti valimisliitudele. Ida-Virumaa kinnitab üsna tüüpilist näidet, mida näeme üle Eesti. Suurtes linnades on erakondlikud nimekirjad nii tugevad, et valimisliitude nimekirju üles ei seatud: Sillamäel, Narvas, Kohtla-Järvel. Sama juhus oli ka Kohtla vallas. Analüüs näitab ka seda, et osalenud kohalike erakondlike nimekirjade edukus oli maakonna keskmisena 44%. See-eest valimisliitude nn edukuse protsent oli 87.
Ühinenud omavalitsustes on valimisliitude koondumine erakondade kohalike nimekirjade vastu keerulisem. Sest erakonna nimi kui selline on ühendaja. Samas pole üldse võimatu valimisliite ühendada just valimisliidu kui osalemise vormi kaudu.
Vabaerakonna eelnõu eesmärk on kohaliku demokraatia toetamisega vähendada erakondade rahastamist riigieelarvest, mis arvutatakse olenevalt parlamendivalimiste tulemusest.
Samuti soovime muuta poliitikatöö rahastamise sihtotstarbeliseks. Nimelt ei pea erakonnad praegu esitama raha saamiseks ei taotlusi ega ka seisukohti, kuidas kavatsetakse toetust kasutada. Peame õigeks, et iga riigieelarveline eraldis oleks kõikidele osapooltele ühetaoline.
Meie üleskutse seni omavalitsuspoliitikat allutada püüdnud tegelastele on: liigume palun üheskoos kogukondliku, paremini tasakaalustatud Eesti suunas. Omavalitsusi ei saa juhtida Tallinna parteikontoritest, nad peavad end ise juhtima.