Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/03/11996562t1hbce2.jpg)
/nginx/o/2014/03/03/11996562t1hbce2.jpg)
Uus valitsus on ametis olnud juba üle saja päeva. Ümmarguse juubeli puhul korraldati pressikonverents ja kinnitati üksteisele, et kõik on hästi. Nii Tallinnast kui ka Ida-Virumaalt vaadates ei ole see kõik sugugi nii.
Hea kolleeg Maris Lauri on tabavalt iseloomustanud uue valitsuse tegevust ühe sõnaga − "sahmimine". Tullakse välja igasuguste põnevate uute ideedega, kuid neil puuduvad põhjendused ja analüüsid ning nad on läbi vaidlemata ja läbi arutamata huvigruppidega. Kellelegi lihtsalt tundub, et nii peaks tegema. Lähemal uurimisel selgub, et vaid tundest on vähevõitu, teadmist, infot, tarkust on ka vaja. Nii juhtubki, et pidevalt mõeldakse ümber, siis mõeldakse veel kord ümber ja lõpuks ei saa enam keegi aru. Vahest ongi vee sogaseks ajamine omaette plaan.
Üheks näiteks sellisest sahmimisest on toores mõte sisekaitseakadeemia kolimisest Ida-Virumaale. Riigikontrolör Alar Karis ütleb, et seni tehtud otsuseid ja praeguseks teada olevaid asjakohaseid mõjuanalüüse ja -hinnanguid arvesse võttes ei ole sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimine otstarbekas. Vastupidi − see on mõttetu, ülikallis, seab vastutustundetult ohtu siseturvalisuskoolituse kvaliteedi ja sisaldab olulisi julgeolekuriske.
Sisekaitseakadeemia Tallinnast Narva kolimine läheb maksma veel umbes kümme miljonit eurot rohkem, kui esialgu arvutatud. Hüljatakse senine akadeemia arenguplaan. Uue sahmerdamisplaani realiseerudes lahkub osa õppejõude ilmselt koolist ning mõned erialad võivad tulevikus jääda piisava arvu kadettideta.
Ida-Virumaale on rohkem riiki vaja küll, kuid mitte selliste vahenditega. Vägisi sundimine ei ole Eesti stiil, selline käitumine on kohane teistele režiimidele. Sunni asemel võiks teha asju, millel mõtet ja potentsiaali. Narva sobiks Eesti Energia peakontor. On ju selle ettevõtte tootmine ja tööstus suurelt osalt Ida-Virumaal niikuinii. Viru Keemia Grupi kontor on Kohtla-Järvel ja sobib sinna. Õige on ka integratsiooni sihtasutuse kolimine.
Kui riigil on raha olemas, siis kasulikum oleks 30 miljonit, mis mõeldud kolimisele, investeerida hoopis elukeskkonda. Vaja on rohkem tähelepanu ja hoolivust. Teeks lõpuks ära ka Ida-Virumaa fondi. Kirde-Eestist korjatakse saja miljoni euro ringis keskkonnatasusid, tekitatakse kahju keskkonnale põlevkivi kaevandamise ja tööstuse kaudu, kuid tagasi tuleb vähe. Võiks tulla rohkem.
Suure segaduse on valitsus tekitanud suhetes ettevõtjatega, kellesse igal valitsusel tasuks ometi suhtuda lugupidavalt, sest vaid ettevõtjate loodud lisaväärtusel, töökohtadel ja tasutud maksudel riik püsib. Õiguskantsleri tähelepanu juhimine, et maksumuudatusi ei tehta kobarana ja etteteatamata, on valitsuselt pälvinud vaid mõminat, et eelarve tahab täitmist. Muidugi on see elu küsimus, kui vaadata sama eelarvega seotud laristamise plaane. Kuidas teisiti kui laristamisena saab kirjeldada otsust kulutada maksumaksja 100 miljonit eurot linnahalli kordategemiseks? Erasektor teeks konverentsikeskuse mitu korda odavamalt.
Ahhetama võtsid sõnumid ühe suletõmbega kehtestada tuhandeastmeliselt tõusev, inimeste ettevõtlikkust pärssiv tulumaks. Kui vastanduv on sellele Reformierakonna soov, et inimesed teeniksid rohkem ja neid ei karistataks töökuse eest. Julgen ennustada, et uue valitsuse loosunglik võitlus vaesusega viib selleni, et varsti on kõik ühtviisi vaesed, sest miks peaks töökas ja ettevõtlik pingutama, kui valitsus seda karistab.
Eraldi teema on keele ja kodakondsuse küsimus. Ajal, mil president on osutanud vajadusele alustada keeeleõpet juba lasteaias, et tagada elluastujatele võimalus saada väärikaks ühiskonnaliikmeks, kes oskab mitut keelt, julgustab valitsus taotlema erandeid, et Eestis kooli lõpetajad jääksid ühekeelseteks ja konkurentsis seega eakaaslastele alla. No ei ole mõistlik!
Kodakondsusest rääkides tasub mõista, et riigikeele ja kultuuri teadmine on kodanikuks olemise olulisi tahke. Eesti passi ei tuleks jagada turuputkast kõigile möödujatele, vaid nendele, kes on avaldanud soovi kodanikuks saada.
Kokkuvõttes on loosunglikult seisaku vastu võidelda lubanud valitsus sisse lülitanud tagasikäigu ja tahab Eesti juhtida tagasi minevikku. Kaua selline liikumine kesta ei saa, sest Eesti inimesed pole rumalad ja soovivad ise oma paremat elu kujundada, mitte loota riigijuhtide loosungites praalitud armuandidele, mida saab jagada vaid ajutiselt ning Eesti inimeste ühise tuleviku arvelt.