Miks ma ei kandideeri Keskerakonna nimekirjas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt on kätte jõudnud viimane aeg jahutada nende Jõhvi lugejate meeli, kes ei viitsi oma mälu vaevata ning võtavad puhta tõena Põhjarannikus avaldatud kohalike parteijuhtide seletamatust optimismist nõretavaid kommentaare, kus antakse utoopilisi lubadusi saavutada eelseisvatel valimistel ennekuulmatut edu.
Tegelikult andis tõuke selle arvamusloo kirjutamiseks sotside kohaliku noore juhi Hristo Neilandi lubadus minna valimistele oma nimekirjaga ja võtta viis kohta. Tema sõnade järgi on võimalik, et nende nimekiri ei saa head tulemust, kuid millestki tulevat ju alustada ja ega maailm nende valimiste järel kokku kukkuvat. Tulevad järgmised valimised ja siis on sotsid tänu seekordsele kogemusele tugevamad.
Aga kui Jõhvi maailm kukub kokku? Mis lahtiseletatult tähendab, et 2021. aasta valimistel ei pruugi Jõhvi enam iseseisva omavalitsusena Ida-Virumaal eksisteerida. Seda juhul, kui 2017. aasta valimised toovad sellise tulemus, kus volikogus võtavad ülekaalu Kohtla-Järvega ühinemise pooldajad. Kohtla-Järve juhtide seisukoht on ju üldteada ning see, mis Jõhviga haldusreformi käigus tehti, ei saa samuti olla juhus.
Huvitav oleks teada, kas 2013. aasta valimistel seisid kohalikud sotsid samuti sotsiaaldemokraatlike põhimõtete eest või olid need teised sotsid ning kas nad on valmis võtma vastutuse nende nimekirjas kandideerinud libasotside organiseeritud võimupöörde eest eelmisel aastal. Ega te ole unustanud, et teie eelmine juht kaotas samuti päevapealt umbusaldusega töö vallavalitsuses? Ikka tänutäheks selle eest, et võttis eelmainitud libasotsidest kolmiku oma valimisnimekirja.
Eelmistel kohalikel valimistel olid Jõhvis ebaõnnestujad parlamendierakonnad IRL ja Reformierakond. Viimane neist ei suutnud oma nimekirjagi välja panna, esimesele käis üle jõu viieprotsendilise valimiskünnise ületamine. Tänu nendele antud häältele aga sai opositsioon lisakoha volikogus.
Selline lähimineviku kogemus peaks tegema eelmainitud erakonnad küll ettevaatlikuks, kuid ilmselt võetakse seda kogemust kui ajutist ebaõnnestumist ning loodetakse, et valija on kõik selle ammu unustanud, ja oodatakse imet. Mitmed hingekarjased on arusaamatul moel − et mitte öelda meeltesegaduses − otsustanud kandideerida Enoki-Easti nimekirjas ning sellest on muidugi kahju. Ilmselt tänutäheks selle eest, et said nädalaks ajaks vallavalitsuse ette püstitada pehmelt öeldes hingeabi propagandatelgi.
Kolm nii-öelda libasotsi said kuulsaks lennuka ähvardusega: kui te ei arvesta meie arvamusega, siis sellel on tagajärjed. Ja nad pidasid sõna! Üldse tundub Järve Biopuhastuse nõukogu liikme koht olema eriliselt armas ja sünnitab omapäraseid mõttevälgatusi. Kas mitte IRLi kuuluv valimisliidu Jõhvi − Meie Kodu isepäine liige Vjatšeslav Šlõk ei kuulutanud, et ta peaks debiilik olema, kui hääletab Enoki vastu?
Sügisel toimuvaid Jõhvi volikogu valimisi võib sporditermineid kasutades võrrelda viimase katsega. See tähendab, et järgmist võimalust tulemuse parandamiseks ei tule. Kui mõni samade veendumustega partner jälle põrub, siis Jõhvi ongi oma võimalused maha mänginud. Seepärast kutsungi Jõhvi patrioote kandideerima valimisliidus Jõhvi Eest! ja valijaid nende poolt ka hääletama. Reetureid ja ülehüppajaid tuleks kõigil vältida.
Mida siis Keskerakond, mille asutajaliige on mul au olla, sellises olukorras teeb? Keskerakonnal on siin maakonnas teatavasti kolm iseseisvat piirkondlikku organisatsiooni: Narva, Kohtla-Järve ja Ida-Virumaa. Nende kolme erisugused huvid põrkuvad eriti Jõhvis.
Kahtedel viimastel valimistel on õnnestunud Keskerakonna nimekirjal saada kaks kohta volikogus ja mingil määral olla ka kaalukeeleks võimu jagamisel. Oleme koos Endel Paabiga pensionärid ja ühed vähestest, kes kellestki ei sõltu.
Erakonna valimisnimekirja tegemine Jõhvis on läinud aastatega üha raskemaks. Esiteks on meil keeruline sammu pidada raha võimuga, millest annavad märku juba meilgi tänavatele ilmunud hiigelsuured reklaamplakatid, "tasuta" lõunad ning kontserdid jms. Teiseks tuleb tunnistada, et kui erakond on 25 aastat olnud opositsioonis, siis pole nii ärimeeste, omavalitsuste kui ka keskkontori toetust oodata.
Erakond vananeb. Kurb, et kui teistel erakondadel on maakondades ametis palgalised koordinaatorid-arendajad, siis Keskerakonna võimalused sedasama teha nullisid lõputud kohtuasjad ja advokaadikulud. Kui ikka sinuga ühes liivakastis mängida ei soovita, siis hakkad mõtlema, milles on asi.
Meie Jõhvi osakond toetas Jüri Ratast juba esimesel katsel tõusta erakonna esimeheks, siis kui teised Ida-Virumaa piirkonnad − Narva ja Kohtla-Järve − toetasid veel Savisaart. Hiljem nad muidugi vahetasid poolt ja hakkasid kandma Kadri Simsoni salle.
Naljakas on vaadata, kuidas enne valimisi algab parteide peakontorites meeletult kiire rabelemine ja püütakse aktiviseerida kohapealseid inimesi. Sinult oodatakse kangelastegusid. Hiljem kõik taandub ja kedagi ei huvita enam, kuidas kohapeal hakkama saadakse. Ja nii kordub valimistest valimisteni. Tähtis on olla võimul Tallinnas ja veel mõnes linnas.
Kahjuks pole meil õnnestunud erakonna juhtidest kellegagi silmast silma kas või kümme minutit avameelselt vestelda. Jõhvi probleemid aga on meile südamelähedased ja me tahame, et nendega tegeleksid Jõhvi inimesed, mitte tulnukad naaberlinnast.
Neil napib sageli omavalitsuse töö kogemust. Seetõttu otsitakse Keskerakonnas sageli valimisnimekirja kuskil juba põrunud omavalitsustegelasi ning sellega on tihti astutud ka ämbrisse. Loomulikult ei vastuta hiljem keegi selle eest. Võtsime koos Endel Paabiga nõuks seekord ise otsustada ja iseenda tegude eest ka vastutada. Me ei kandideeri seekord Jõhvis Keskerakonna nimekirjas, vaid valimisliidus Jõhvi Eest!, kus on inimesed, kellega meil on sarnased seisukohad Jõhvi edasise arengu küsimuses.
Me elame Jõhvis ning tahame, et hiljem poleks häbi vaadata silma neile, kes Jõhvi omavalitsusena Eesti poliitilisele kaardile tõid.