Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/27/11982836t1hf47a.jpg)
/nginx/o/2014/11/27/11982836t1hf47a.jpg)
Neli aastat tagasi, kui mind valiti Reformierakonna Ida-Viru maakonnaorganisatsiooni juhiks, seadsin ülesandeks tutvustada siin Reformierakonna maailmavaadet. Samuti on mulle südamelähedane olnud Ida-Virumaa majandusareng, uute töökohtade tekkimine ja üldine elukeskkonna areng.
Põlevkivitööstuse jaoks oli kõige suurem väljakutse 2015.-2016. aasta kriis, mille põhjustas nafta hinna langus. Hävingu ärahoidmiseks hakkasid ettevõtjad massiliselt töötajaid koondama. Kõige raskemal hetkel oli töötus Ida-Virumaal ligikaudu 20 protsenti. Pinged niigi keerulises maakonnas olid laes, silmapiiril oli sotsiaal-majanduslik katastroof, kuid mitte ainult. Ise arvan, et ka riigi julgeoleku aspektist oli olukord väga ohtlik.
Vaja oli riigi sekkumist ja abi. Valitsus, kuhu kuulus tol ajal ka Reformierakond, langetas põlevkivisektori jaoks vajalikke otsuseid. Tasude ja maksude osas langetas riik ajutiselt põlevkiviressursi kasutamise eest makstavaid tasusid. See samm tõi ettevõtetele 40 miljonit leevendust aastas ning see sai sel hetkel otsustavaks ja päästis tekkinud olukorra. Hoidsime sellega Ida-Virumaal ära sotsiaalse katastroofi.
Võib tunduda, et seda oli lihtne saavutada, aga tegelikkuses see nii see ei olnud, sest näiteks IRLi kuuluv tollane keskkonnaminister oli maksumuudatuste vastu.
Nelja aastaga on Narvas tekkinud tööstusparkidesse sajad uued töökohad. Riigieelarvest on eraldatud raha tööstusalade taristu arendamiseks ka Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Kiviõlis ning Narva II etapi jaoks. Ka seal on lähiaastatel oodata uute ettevõtete tulekut ja mitut tuhandet uut töökohta.
Kindlasti ütlevad kriitikud, et ettevõtted ja uued töökohad ei teki nii kiiresti kui loodeti. Mina olen optimist ja tänu tänastele headele näidetele olen kindel, et tööstusalade arendamise toetamine valitsuse poolt on pikas perspektiivis isegi kõige tähtsam regionaalmeede üleüldse. Andkem tegijatele aega ja varugem kannatust!
Palju on küll räägitud põlevkivisõltuvuse vähendamisest tööstuses, aga uute ettevõtete tekketa ei saa me tänasel päeval alternatiividest siiski rääkida. Selleks, et alternatiivid tekiks, on vaja investeerida tööstusparkidesse ja teadustöösse.
Mida riik saaks veel teha, et nende investeeringute ja uute töökohtade teket kiirendada? Praegu on suurim pudelikael ligipääs laenurahale. Pangad ei pea Ida-Virumaal asuvat kinnisvara eriti likviidseks. Selle tõttu on väga suure omafinantseeringu kohustus ning laenuga kaasnevad kõrgemad intressid, mis ei tee Ida-Virumaad investorile eriti atraktiivseks, võrreldes näiteks Tallinna või Tartuga.
Olukorra lahendamiseks võiks riik ulatada abikäe ja koostöös finantsasutustega välja töötada riikliku finantsinstrumendi selleks, et Ida-Virumaa ettevõtete ligipääs laenurahale paraneks. Ainuüksi tööstuspargi portfoolios on praegu ca 20 ettevõtet (koos sellega ka 1500 uut võimalikku töökohta) staadiumis, kus otsitakse rahastust − selle olemasolu korral saaks ka kiiremini oma projekte arendada.
Ida-Viru majanduse kiiremat arendamist toetaks ka Ida-Viru ettevõtjatele elektrivõrgutasu vähendamine või lausa sellest vabastamine. Kuna elektri hind on tööstussektoris omahinna kujunemises üks olulisemaid komponente, siis oleks sellest ettevõtetele suur abi.
Kui me täna ei tee olulisi ja majandust arendavaid otsuseid, siis jätkub maakonna tühjenemine ja hääbumine. Riigil tuleks soodustada alternatiivsete uute töökohtade teket ning ilmselgelt peab riik selleks rohkem panustama kui vaid Tallinnas, kus kõik protsessid liiguvad kergemini.
Reformierakonna populaarsus Ida-Virumaal enne 2015. aasta riigikogu valimisi oli nigel. Erakonnast oli piirkonnas vähe kuulda ja näha. Üks põhjus on ka asjaolu, et 2013. aastal oli väga vähe omavalitsusi, kus mindi valimistel oma nimekirjaga välja. Aga hea meeskonnatöö ja tugev nimekiri viisid selleni, et parandasime erakonna positsiooni ning saime vajaliku mandaadi kätte.
Ka viimastel kohalike omavalitsuste valimistel saavutas meie erakond suurepärase tulemuse. Kui 2013. aastal olime Ida-Virumaal oma nimekirjaga väljas vaid igas kolmandas omavalitsuses, siis mullu sügisel juba kaheksast kuues. Oleme mitmetes omavalitsustes võimul, osas volikogudes üle väga pika aja esindatud.
Järgmine väljakutse erakonna jaoks on 2019. aasta riigikogu valimised. On väga oluline, kes on nende valimiste eestvedaja ja süda. See inimene on traditsiooniliselt Reformierakonna Ida-Virumaa organisatsiooni juht, kelle ülesandeid oli mul au täita nelja aasta jooksul. Ükski inimene ei saa olla ega peagi olema ühes ja samas ametis igavesti. Mul on õige aeg teatepulk edasi anda.
Iga organisatsioon vajab värsket verd, uusi mõtteid. Parim selline inimene, kellele Ida-Viru organisatsiooni juhtimine usaldada, on Maris Toomel. Ta on tubli erakonnaliige, põline kohalik, kellele läheb selle piirkonna areng väga korda. Viimastel aastatel on Toomel olnud tihedalt seotud kõikide erakonna tegevustega, täites arendusjuhi rolli.
Kripeldama jääb, et neli aastat tagasi lubasin, et lähitulevikus avab Reformierakond kontorid Narvas ja Jõhvis. Kontorid said küll avatud, kuid kahjuks ei ole me Narvas suutnud oma eesmärki täita ning Narva piirkond ei ole arenenud planeeritud tempos. Ma ei suutnud leida seda õiget inimest, kes oleks kohalik liider ja eestvedaja.
Kuigi minu igapäevased tegemised Ida-Virumaa erakonna juhina lõpevad, esindan ma riigikogu liikmena Ida-Virumaa valijate huve ikka edasi ja seisan piirkonna arengu eest.